KÜSIMUS–VASTUS • Alljärgnevatest vastustest saad teada, kes meie riigikogulastest käib päris-, kes aga hoopis fotojahil ja kelle huve teenib nende arvates 1. juunil jõustuv jahiseadus. Küsisime riigikogulastelt järgmisi küsimusi: 1. Riigikogu võttis lõpuks vastu aastaid menetluses olnud jahiseaduse, milles arvestati kõigi osapoolte huvidega, ent sellele vaatamata on arvamusi, et seadus ahistab jahimehi. Milline on teie arvamus uue jahiseaduse kohta? Mis peaks seal olema teisiti? 2. Kas olete käinud või käite ise jahil? Millised on olnud teie jahielamused?

Priit Sibul (IRL): Arutelud jahiseaduse üle olid tõesti juba enne seda, kui mina suurde poliitikasse sattusin. Osalesin mitmetel aruteludel ja ka fraktsioonis toimus mitmeid kohtumisi erinevate osapooltega.

Minu hinnangul on uus seadus kehtivast parem, sest reguleerib paremini erinevate osapoolte suhteid. Jahindusega ei ole seotud ju vaid jahimehed, vaid ka maaomanikud ja ühiskond. Kõigil on omad kohustused.

Uue seadusega anti erinevatele osapooltele juurde ka õiguseid. Ka mina olen kuulnud, et jahimehed ei ole päris rahul ja minu teada ei ole päris rahul ka maaomanikud. Seetõttu võin järeldada, et Erki Nool keskkonnakomisjoni esimehena on teinud head tööd ja jõudnud vajalike kompromissideni.

Ise käin looduses vaid jalutamas ning vahel harva ka niinimetatud fotojahil, aga mul on väga palju häid jahimeestest tuttavaid, nii et jahirõõmud ja -mured on mulle hästi teada.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Jahiseadus on üks kõige ebaõnnestunum seadus, mis Riigikogus viimastel aastatel vastu võetud. See seadus ei rahulda ei jahimehi, maaomanikke ega ka riiki. See seadus kinnitab veelkord vana tõde, et kui enne Riigikokku jõudmist ei suudeta huvigruppide (seekord siis jahimehed ja maaomanikud) vahel valusaid probleeme lahendada, siis ei tule sellest seadusest midagi head. Liiatigi kiirustati seaduse vastuvõtmisega. Nii tähtsa probleemi juures, nagu on omandikonflikt, ei tohi lahendustega rutata. See on nagu enneaegne sünnitus, mille tulemusena võib, kuid ei pruugi asi õnnelikult lõppeda.

Jahiseadus läheb minu arvates õige pea ümbertegemisele. IRLi naisminister Keit Pentus küll tegi näo, et tegeleb seadusega tõsiselt, pärast kiitis, et hea seadus, kuid vist ise ka sisemiselt tunnetas, et asi läks vette vedama. Tänu valitsuse viletsale tööle sünnivadki seadused, mis pidevat ümbertegemist vajavad, ja siis rahvas imestab, et miks see Riigikogu muudkui seaduse parandamise seadusi valmis vuhib. See on omaenda praagi pidev parandamine.

2. Loomade tapmist ma näha ei taha ja jahil ma seepärast ei käi. Minu moraal ütleb, et looma võib küttida vaid siis, kui inimese kõht tühi on ja ainult niipalju, kui nälja kustutamiseks tarvis. Lõbu pärast jahilkäimist, mis reeglina pärast lõbusa olenguga lõpeb, ma ei poolda.

Mina käin metsas vaid fotojahil. Loomi on raske pildi peale saada, kuid ilusaid õisi ja kauneid taimi on ka väga põnev pildistada. Väga huvitav on ka makrovõte, kui pildistad võimsa objektiiviga sääse silmi või mesilase nokka.

Tore on metsas katta endale isuäratav fotolaud. Varahommikul, kui maa veel märg ja udu langemas, leiad endale kena kännu. Korjad sinna peale mõne seene, peotäie metsamarju, veel paar pähklikest ja lisaks rohelist. Piserdad lauakesele natuke kastevett peale ja pildistad. Saad seina peale raami sisse haruldase metsaandide foto, mida terve talve võid nautida. Tundub, et see pilt nagu lõhnaks metsa järele veel pikka aega.

Rein Randver (SDE): Jahiseadus peaks määrama riikliku jahinduspoliitika ja selle põhilised suunad. Seadusel peaks olema sõnastatud eesmärk, et selle täitjatel oleks selgus. Seda kõike 1. juunist jõustuvas seaduses ei ole.

Üks murekohti on ulukikahjude teema. Arvan, et kahjude hüvitamises peaks osalema ka riik. Seda järgmistel põhjustel:

• riigi põhiseaduslik ülesanne on tagada elujõuliste ulukiasurkondade säilimine ja bioloogiline mitmekesisus üle põlvkondade;

• riigi osalemine tagab korra ja stabiilsuse ulukikahjude hüvitamisel ning hoiab ära omanike ja jahipiirkondade kasutajate vahelised võimalikud konfliktid;

• riigis on ligi 18 protsenti kaitsealuseid territooriume, kus elavad ulukid ja kus jahipidamine on osaliselt keelatud või piiratud – ulukid liiguvad sealt välja ümbritsevatele territooriumitele ning teevad kahju;

• riik on võtnud Euroopa ees suurkiskjate poolt metsa- ja põllukultuuridele tekitatava kahju osas kohustuse.

Olen jahimees ja vabadel hetkedel olen meestega ka jahil käinud. Elamused on head, sest kogukond on rahulik ja asjalik.

Urmas Klaas (Reformierakond): 1. Mina oleks natuke rohkem mõelnud maaomaniku peale. Võtame näiteks metsseakahjustused. See on nii suurtele põllumeestele kui ka potipõllumeestele maal suur probleem. Seaduses oleks võinud metssea nimetada väikeulukiks – see oleks andnud relvaluba omavale jahimehele sõltumata jahipiirkonnast õiguse metssiga küttida. Selle vastu olid aga jahimeeste esindusorganisatsioonid. Nagu ikka, iga seadus on kompromiss. Nii ka jahiseadus. Midagi suurt selles muuta pole vaja. Kõigi arvamustega on arvestatud.

2. Mina ise jahimees ei ole. Käin korra-kaks aastas külalisena jahis. Mis mulle meeldib, on tarkade meestega (seda jahimehed kindlasti on) juttu ajada ja maailmaasju arutada. Jaht ja jahijärgne koosviibimine loovad selleks väga hea võimaluse.

Inara Luigas (MTÜ Demokraadid): Ise ei ole jahimees ja pole kunagi jahil käinud. Kuid jahiseadusel olen silma peal hoidnud. Seadus oli menetlemisel mitu aastat ja tundus, et ta tuleb rahuldava kvaliteediga. Ent juhtus nii, et Reformierakond murdis karu kombel kõik vastased ja jahiseadus tuli ärimeelse lahendusega, nii nagu nad soovisid.

Jahipidamine läheb kalliks ja jahimehi jääb vähemaks. Arvestades, et elatustase on niigi kõrge, peab nii mõnigi jahipidamisest loobuma, sest rahakott ei pea vastu. Jaht jääb rikaste privileegiks või tuuakse Eestisse inimesed, kes selle eest maksavad.

Minu pinginaaber Riigikogus Lembit Kaljuvee ütles jahiseaduse kohta, et selle seaduse vastuvõtmisega teenisid reformierakondlased ärimehi ja jahiärimehi ning ka neid, kes jahi pealt teenivad. Seega müüdi selle seadusega tükike Eesti uhkust, Eesti ürgset väärtust ja kahjuks jälle mitte oma rahvale.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Selliselt vastuvõetud jahiseadus soosib rikkamaid jahimehi ja suurmaaomanikke ning kardan, et vaesemal Eesti jahimehel varsti enam metsa asja ei ole. Seadus ei anna ka täit selgust, kuidas maaomanikele ulukite tekitatud kahju hüvitatakse. Samuti on kartus, et hakkab toimuma loomade üleküttimine ja ahnus saab võidu mõistuse üle. Minu jaoks on täiesti vastuvõetamatu vibujaht, selline küttimisviis jätab loomadele vähe võimalusi varjumiseks. Jahimeeste mõttekoda oli lõpuni jahiseaduse sellisel kujul vastuvõtmise vastu, aga nende ettepanekutega ei arvestatud.

Ise pole ma kunagi jahil käinud ega kujuta ka ette, et minust võiks saada jahimees. Samas olen nõus, et loomade arvukuse piiramine on vajalik ja mõistlik, mistõttu on jahipidamine kindlasti õigustatud.

Ülo Tulik (IRL): 1. Tõele au andes ei ole selle kahe aasta jooksul, mis mina olen Riigikogus olnud, nii emotsionaalset ja nii erinevaid huvigruppe kaasanud seadust menetletud. Menetluse käigus leidis seaduseelnõu hulgaliselt täiendusi ja kuigi ei saadud kõiki rahuldavat kokkulepet, võib seadusega rahule jääda.

Kindlasti ei saa nõustuda sotsidega, kes väitsid, et seadus läks metsa ja seda tehti ainult suurmaaomanike huvidest lähtuvalt. Automaatne jahipiirkondade rendilepingu pikendamine kümneks aastaks praegustele jahirentnikele on piisav aeg, et suhted maaomanikega muutuksid rahumeelseks ja teineteist arvestavaks.

Kolleeg Aivar Riisalu väitis seaduse menetlemise käigus, et kui ta kümme aastat tagasi keelas jahipidamise temale kuuluval maal, siis nüüd soovib ta selle tagasi anda, sest metssead on temale kuuluva maa korralikult üles kündnud. Usun, et nende inimeste arv suureneb, kes selle seaduse alusel hakkavad samalaadselt mõtlema nagu Riisalu.

Kahjude käsitlemise peatükk nõudis menetlemisel kõige rohkem aega ja selles osas ehk jäid erimeelsused ka kõige suuremaks. Igapäevases elus ei usu, et see saab ületamatuks probleemiks, sest enamik jahimehi on ka maaomanikud ja kogukonnas koos eksisteerides leitakse lahendus koos maakonna jahindusnõukoguga kindlasti lihtsamalt, kui ehk siit Riigikogust paljudele paistab. Kui esialgses eelnõus oli välja jäetud riigi osa ulukite tekitatud kahjude katmisel, siis uues seaduses on riigi osa selgelt sisse kirjutatud. Riigilt on võimalik kuni 30 protsendi ulatuses saada rahalisi vahendeid kahjude katmiseks. Küll näen probleemi kahjude hindamise osas, sest selle töö peab ära tegema riik. Praegu, kus meil on kolme maakonna peale üks riigiametnik, kes tegeleb jahinduses üleskerkivate probleemidega, saab selles valdkonnas olema suur töökoormuse tõus.

Kokkuvõtvalt tahan öelda, et see oli seadus, mis kujunes vägagi paljude kokkulepete alusel, väga mitmete huvigruppide kaasamisel, ja usun, et see ei too kardinaalseid muudatusi senistesse jahipidamise traditsioonidesse.

2. Olen jahimees olnud üle 30 aasta ja käin seal jätkuvalt ka praegu, kuigi mitte nii tihedalt kui varem. Jahisaadused on rikastanud minu pere toidulauda ja ma oman mitmeid toredaid jahitrofeesid, mis on saanud hea hinnangu ka jahindusspetsialistidelt. Kõige meeldejäävamad on olnud kõrgelt hinnatud jahitrofeede küttimised. Meeldejäävaim nendest on Soomes kütitud suur põdrapull, kelle kutsus kohale põdra häält jäljendades minu soomlasest jahikaaslane.

Kalvi Kõva (SDE): Olen arvamusel, et uus jahiseadus kõigi osapoolte huvidega ei arvesta. Näiteks jahimeeste rahulolematus on päris suur ja ka üks advokaadibüroo leidis seadusest mitmeid riiveid põhiseadusega. Pean tõsisemaks probleemiks seda, et uue seadusega vabastab riik end igasugusest vastutusest kahjustuste eest, mida ulukid metsale ja põllukultuuridele tekitavad. Uue regulatsiooniga jääb kahjude kinnimaksmine vaid jahimeeste ja ka maaomanike kanda, mis toob kaasa ulukite üleküttimise. Seega pole välistatud salaküttimise laine. Kõige enam on ohustatud just suured sõralised. Nii võidakse rikkuda meie metsade ökoloogilist tasakaalu.
Uut jahiseadust tuleb paratamatult muutma hakata. Antud kujul ta lihtsalt ei toimi. Sellest tulenevalt hääletasin jahiseaduse vastu.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): 1. Seda jahiseadust vormiti kaua ja eks ta ongi tegijate nägu. Kindlasti ei arvestatud kõikide osapooltega. See seadus arvestab eelkõige suurmaaomanikega, väiksematel on sõnaõigust vähem. Riik on jätnud osavalt kogu jahindusega seotud problemaatika jahimeestele ja maaomanikele nii-öelda metsaserval vaielda. Kuidas selline jahiseadus mõjub loomade populatsioonile, kuidas hakatakse metsloomade põhjustatud kahjusid tegelikult maaomanikele kompenseerima, näitab aeg.

2. Endistel põllumajandusministritel on olnud seni selline traditsioon, et parasjagu valitsuses olev minister organiseerib ka jahi. Minulgi on olnud au korraldada mõned jahid. Sellised kohtumised on olnud huvitavad ja pärast seda, olles jahiga rohkem kokku puutunud, suhtun jahipidamisse teisiti kui varem.

Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud
Meelis Mälberg (Reformierakond) ei vastanud.