PALGALINE EMA • Keila SOS lastekülla, seal Võrumaalt pärit lapsi kasvatavale Sirje Kurikule (54) külla minnes mõtlen alguses hirmuga, et tont teab, milline see lasteküla küll välja näha võib. Silme ette tuleb film „Naerata ometi”, mis kujutab elu nõukogudeaegses lastekodus – halli, kalki ja rõõmutut. Kohta, kust tahaks kümne kaarega mööda käia. Olen seepärast kergelt kahtlevas meeleolus ja mu tuju ei tee paremaks see, et ka taevas on sel aprillipäeval, mil Sirjega kohtuma lähen, üleni hall ja lasteküla värava taga puhub vile tuul.

Ent kogu negatiivsus hajub niipea, kui mulle jalutab vastu lasteküla fundraiser Kadi Sumberg, näol aval naeratus, ja näitab mulle väikeseid armsaid majakesi, kus elavad lasteküla lapsed koos neid kasvatavate emadega. Nii, mõtlen kergendatult, vähemasti majad on siin ilusad. Nad paiknevad teineteisele turvaliselt lähestikku, moodustades tiheda asustusega küla, ja küla keskel on tore mänguplats, kus küla lapsed Kadi jutu järgi omavahel sõbralikult mängivad.

Esimene mulje on väga hea ja mu tuju läheb veel paremaks, kui Sirje, kes koos oma kuue lapsega ühes sellises majakeses elab, ukse lahti teeb. „Sirje Tormast! Nagu ahv Kongost!” tutvustab ta end reipalt ja juhatab meid elutuppa pehmele diivanile istuma. Vaatan üllatunult ringi. See on ju kodu parimas mõttes – ilus, avar ja puhas, laual värske kohv ning vaagen isuäratavate küpsetistega, seinas hiigelsuur raamaturiiul. Sirje asub kohe kohvi kallama ja pirukaid pakkuma, ise sealjuures lakkamatult nalja visates. Kus on määrdunud tapeet, õõvatekitavad võrevoodid, karjuvad lapsed ja kurjad kasvatajad?