KÜSIMUS–VASTUS • Seoses ajakirjanik Andrei Hvostovi avaldatud appikarjega oma voodihaige ämma olukorra pärast on viimastel nädalatel olnud taas kõneaineks inimese surmamise ehk eutanaasia seadustamise teema. Ühtlasi pakkus Hvostov välja idee luua pensionäride tarvis vanurite kommuunid. Kuivõrd Eestis tegeleb seaduste loomisega Riigikogu, küsisime Kagu-Eestist valitud Riigikogu liikmetelt, kuidas nemad suhtuvad eutanaasia seadustamisse. Küsimused olid järgmised:

1. Mida arvate eutanaasiast – kas see tuleks teie arvates Eestis seadustada või mitte? Miks? Kas inimesel peaks olema ise õigus otsustada, millal ta elust lahkuda tahab? 2. Kuidas käituksite, kui abituks voodihaigeks jääks teie lähedane – kas hooldaksite teda ise, paneksite ta hooldekodusse või leiaksite mõne muu lahenduse? Millise? 3. Mida arvate Andrei Hvostovi ideest luua tulevaste pensionäride tarvis vanurite kommuunid, kus nad saaks teineteist vajadusel ka suremisel aidata? Kas vanad ja noored, eri põlvkonnad peaks teie arvates lahus või koos elama, kas nad segavad teineteist, olles nii-ütelda teineteise kaela peal, või on kooselamisest pigem kasu?

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Eutanaasia seadustamiseks pole Eesti ega tema rahvas valmis. Me oleme Jumalast kaugenenud, viimaste uuringute kohaselt uskumatu paganarahvas ning sellisele ei tohi anda õigust elu ja surma üle otsustada. Kirik pole andnud inimesele endale õigust elu lõppu ise määrata ja omal soovil lahkuda. Enesetapjaid on sajandeid kirikuaia taha maetud. Inimese elu on püha, kuid meie liiga materiaalses maailmas hakkame seda unustama. Pealegi räägivad asjast meil noored, kellel vanadus ja surm veel kaugel. Vanade arvamust ei küsi keegi. Selle asemel et kogu teema teravik suunata riigi sotsiaalpoliitika muutmisele, leiame me lihtsama lahenduse, millega saaks hakkama mõrvarite kommuun. Sellest, et meil läheb sisemajanduse kogutoodangust toimetuleku toetustele kümme korda vähem raha kui mujal Euroopas, sellest diskussiooni ei kerki. Nagu üks netikommentaator kirjutas: vägisi jääb mulje, et eestlased on valmis pigem oma vanemad magama panema nagu koerad, kui et maksustama Rootsi pankasid ja rikkureid, et tagada normaalset ravi oma inimestele.  

2. Kindlasti püüaksin lähedast inimest võimalikult kaua kodus hoida. Kodu on kodu ja
keegi ei tahaks sealt lahkuda. Kahjuks on meie riigi sotsiaalhooldus niivõrd vilets, et me ei suuda igale vajajale koduhooldajat anda. See süsteem tuleks kiiresti välja arendada, kuid praegune omakasupüüdlik ja noortele ärimeestele orienteerunud valitsus ei raatsi vanainimeste peale raha raisata.

Eutanaasiaga ei saa ju lahendada sotsiaalsüsteemi puudujääke. Pealegi pole see halastussurm nii roosiline kui noortele meestele meeldib rääkida. Toon siia tõelise asjatundja, doktor Hele Everausi selgituse eutanaasia olemuse kohta: halastussurm pole sugugi kerge ja ilus. Ta selgitas, et abistatud suitsiidi korral antakse inimesele enamasti üledoos uinutit, mis ei tähenda, et surm vaikselt saabub. Kõrvalnähtudena hakkab inimene oksendama, ta lämbub oma okse sisse, tal tekivad krambid. „Kas see on ilus surm?” küsis Everaus.

3. See on ju kohutav, millised mõtted noore mehe peas uitavad. Kas teame veel Euroopas riiki, kus avalikult soovitatakse luua kommuun (rahvakogu), kes vanainimesele mürgikarika ulataks või tapva süsti lõtva lihasesse vajutaks? „Eestis on aeg legaliseerida eutanaasia ning seda moel, kus arstide eetikakomisjoni ja järeltulijate asemel hakkavad halastussurmaakti läbi viima elukaaslased ning sõbrad, näiteks vanurite kommuun,” kirjutas ajakirjanik Andrei Hvostov Postimehe arvamusportaalis. Tervelt 90 protsenti vastas sama väljaande veebiküsitluses, et nad oneutanaasia seadustamise poolt, kuid mis veel õudsam: seitse protsenti nõudis vanemate surma saatmise otsuse õiguse andmist noortele sugulastele! See on kohutav, mida me räägime. Ärgem unustagem, et mida vanemaks inimene saab, seda magusamaks muutub talle elu ja kasvab soov edasi elada!

Hvostovist veel niipalju, et tegemist on lihtsalt ämma hooldamisest tüdinenud meesterahvaga, kes oma pahameele ajakirjandusse paiskas. Ei usu, et mees ise nii väga meelsasti tapjate kommuuni astuks. Selleks, et lastelaste jaoks maja vabastada!

Inara Luigas (MTÜ Demokraadid): Kuigi on kurb, aga peame tunnistama, et eutanaasiast hakkasime rääkima hetkel, mil riigi majanduslik jätkusuutlikkus on küsitav ja inimeste toimetulek igapäevaeluga hakkamasaamiseks väga raske. Kodanik toimetab ise siin riigis kuidagimoodi ära ja teenib leiva lauale ning mõne parema riidetüki selga. Rasketes olukordades jääb kodanik hätta. Kuna riigil sotsiaalkandeks finantside ümberpaigutusvõimalusi on vähe, kuid tahet olukorda parandada veel vähem, hakatakse mõtteid mõlgutama sellistel teemadel nagu eutanaasia. Ma ei pea õigeks, et selline teema üldse praegu arutlusele tuuakse. Kõige tähtsam on hetkel siiski inimestele tervise tagamine ja nende elupäevade pikendamine, esmatasandi arstiabi kättesaadavuse tagamine, hambaravi kindlustamine ning palju muudki.

Usun, et kui minu perre tekib abi vajav inimene, kes vajab igapäevast hoolt, kasutan kõiki võimalusi – hooldan ise, palun nii lähedaste kui ka võõraste abi. Isiklikult arvan, et riik peaks reguleerima sellisteks puhkudeks suuremaid abivõimalusi, kus pered, kes osutavad abi, saaks ise vahel puhata. Ka rahaliselt peaks olema see reguleeritud selliselt, et see oleks jõukohane teenuse ostjale. Valitsusel on selles valdkonnas veel palju teha ja loodan, et noor sotsiaalminister Rõivas oma väljakäidud plaanid omastehooldamiseks kiiremini ellu rakendaks.

Rein Randver (SDE): Eutanaasiateema on vä-ga delikaatne ja emotsionaalne küsimus. Kahju, et Eestis on kuidagi segi aetud enesetapp ja eutanaasia, sest mitmed eri kirjutajate poolt meedias toodud lood jõuavad selleni, et nüüd tahetakse sotsiaal- ja tervishoiuprobleemide lahendamiseks eutanaasia seadustada.

Riikides nagu näiteks Holland, Belgia ja Šveits, kus eutanaasia on seadustatud, on see ju väga rangelt reguleeritud ning vaid teatud tingimustel võimalik.

Sellele küsimusele on väga raske vastata. Eelkõige on oluline voodihaigeks jäänu enese soov, see peaks olema järgnevate sammude langetamisel määravaks.

Kindlasti sõltub see ka hooldusvajaduse suurusest ja kas põhitegevus on hooldus või hoopis meditsiiniteenus. Igal juhul lähtuksin otsuse tegemisel hooldust vajava inimese soovist ja temale parima hoolduse tagamise võimalustest.

Idee, et eakad elavad niinimetatud sotsiaalmajas, ei ole uus, kindlasti ei pea õigeks, et eutanaasia küsimused lahendataks isekeskis. Eutanaasia mõte on kindlasti muu kui selline otsuse langetamine.

Eesti ajaloos on elanud koos tihti neli põlvkonda. Perekond kui selline on aja jooksul muutunud ja see, kuidas pered oma elu korraldavad, on siiski mitte riigi või omavalitsuse otsustada. See on siiski väga erinevate perede korral erinev. Siiski ei tohiks olla aga pered sundseisus, kus vastanduvad noored ja vanad. Usun, et riigi tasemelgi on tihti just vastandumine halvim variant probleemidele tegelike lahenduste otsimisel ja leidmisel.

Urmas Klaas (Reformierakond): 1. Ma ei poolda eutanaasiat. Äsja oli meediast lugeda, kuidas üks inimene soovis eutanaasia kaudu siit ilmast lahkuda, kuid paranes ja pidas oma varasemat soovi ekslikuks. Kui aga see eksitus oleks aset leidnud? Inimelu on nii väärtuslik, et sellega eksperimenteerida pole õige. Mul on meeles oma vanaema õpetus, kes ütles, et inimene pole endale elu andnud ja tal pole õigust endalt ka elu võtta.

2. Annaks jumal, et seda ei juhtu! Otsus tuleb teha selline, mis oleks haigele kõige parem. Selle teemaga seoses on oluline, et omastehoolduse teema saaks riigi tasandil paika, sest lähedase inimese hooldamise korral võib juhtuda, et hooldaja peab tööst loobuma, sest ei saa töökohta pidada.

3. Eks iga pere peab ikka ise otsustama, kuidas nad oma elu korraldavad. On selge, et elu on väga palju muutunud ja taluühiskonnaaegset mitme põlvkonna kooselu enam tihti ei kohta. Korteris oleks ju ka keeruline mitme põlvkonnaga koos elada. Ent olen veendunud, et igas mõttes on õige ning hea, kui noorema ja vanema põlvkonna vahel oleksid lähedased suhted ning tihe läbikäimine.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Olen seisukohal, et teiselt inimeselt elu võtmiseks ei saa olla õigustust ja seda ei tohi seadustada. Küll aga võiks kaaluda, kuidas reguleerida lootusetult haigete ja aastaid aparaatide abil elus hoitavate inimeste niinimetatud „lahti ühendamist”.

Eesti traditsiooniline peremudel on põhinenud erinevate põlvkondade kooselamisel. Vanavanemad on hoidnud, kasvatanud ja õpetanud lapsi, et kord vajadusel olla ise hoitud ning hooldatud. Nii on elatud aastasadu ja lapsed olid peamiseks „pensionisambaks”. Tänapäeval ei ole selline elukorraldus kahjuks enam võimalik ja leida tuleb uusi jätkusuutlike lahendusi. Ilmselt ühte ja väga head mudelit pole. Eks me kõik peame senisest rohkem mõtlema oma vanaduspäevadele ja selleks ka valmistuma.

Ülo Tulik (IRL): 1. Arvan, et tähtis on eutanaasia ja sotsiaalhoolekande teema teineteisest lahus hoida. Väga sageli on eutanaasiateema üles kerkinud sotsiaalhoolekandes olevate lahendamata probleemide taustal ja seda pean äärmiselt valeks käsitluseks. Eutanaasia lubamine või mittelubamine vajab väga põhjalikku arutelu. Talupojamõistusest lähtuvalt mõistaks selle seadustamist tingimusel, kui meditsiin on haiguse ees „käed üles tõstnud”, inimene on ise väga selgelt selleks soovi avaldanud, kusjuures kannatab väga suurte valude käes. Sellisel juhul on eutanaasia minu jaoks mõistetav ja kindlasti võib lisada veel ka sellise olukorra, kus arstid on hinnanud tervisliku olukorra mitteravitavaks, aga võimalik on organite doonorlusega päästa keegi teine inimene. Eutanaasia seadustamine ei ole jahiseaduse tegemine ja see vajab palju põhjalikumat käsitlust ning kogu ühiskonda kaasavat arutelu.

2. Selliseid olukordi on elus ette tulnud ja selle puhul ühese retsepti andmine on väga raske, kui mitte võimatu. Minu suguvõsas on tavaks olnud oma lähedastele, kes vajavad hoolitsust, ise lahenduste leidmine ja hetkel ei meenu ühtegi juhust, kus oleks hooldekoduteenust kasutatud, aga ega midagi ei saa elus välistada. Lahendus leitakse ikka lähtuvalt olukorrast.

3. Ei ole Andrei Hvostovi idee suur toetaja, kuigi ei välista, et see võib ka teatud tingimustel hästi töötada. Vanad ja noored põlvkonnad saavad koos elada küll, aga tänapäeval on tavaks saanud ikka lahus elamine ning see on minu arvates ka mõistlik. Teineteise kaela peal elamist õigeks ei pea, küll aga eeldan eri põlvkondade poolt teineteisest lugupidamist.

Priit Sibul (IRL): Viimasel ajal on päevakorda tõstatatud mitmeid niinimetatud surmakultuuri külvavaid teemasid – samasooliste kooselu registreerimisest kuni eutanaasiani välja. Minu jaoks on kõik ideed, mis töötavad vastu inimkonna normaalsele jätkumisele, vastuvõetamatud. Aborti peetakse ühiskonnas kahjuks paljude seas juba normaalseks osaks, nüüd arutatakse haigete inimeste aborteerimist (eutanaasia).

Eutanaasiat ei tohi kindlasti seadustada, sündimine ja surm ei ole ega saa kuidagi olla inimese enese otsustada. Ma olen täiesti kindel, et kui praegu räägitakse haigete inimeste võimalikust eutanaasiast, siis selliste arusaamiste juures debateeritakse pooleteist inimpõlve pärast eakate inimeste eutanaasiast.

Eriti kahetsusväärne on see, et eutanaasiateema tõusis seoses omastehoolduse temaatikaga. Loomulikult on väga keeruline, kui lähedane inimene jääb pikaks ajaks voodihaigeks, kas ja kuidas on seda võimalik siduda tööeluga. Minu isa suri pooleteise aasta eest vähki. Ta suri kodus omade keskel ja hoole all.

Andrei Hvostovi ideel tulevaste pensionäride kommuunide osas on osaliselt jumet. Üksteise eluküünla kustutamist ma kindlasti ei toeta. Ent kuna pensionisüsteem on perspektiivis jätkusuutmatu, siis on üsna loomulik, et inimesed peavad mõtlema ja valmistuma oma vanaduspõlveks. Kui inimene ei käi enam täiskohaga või üldse tööl, siis on tema sissetulekud väga madalad. On loogiline, et ei ole võimalik endale lubada kõike samamoodi ja samal viisil, kui palka saades. Kommuunid, kus elatakse koos ja jagatakse osa kulusid, on täiesti mõistlik. Niiviisi koos elades on võimalik jaotada ka töid ja olla teineteisele abiks. Just nagu varasemalt mitu põlvkonda koos elanud perekondades. Ma olen kindel, et õnnelikud on need perekonnad, kus inimestel õnnestub mitmel põlvkonnal koos elada.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Olen kindlasti eutanaasia vastane ega poolda eutanaasia seadustamist. Omastele tuleb kindlustada väärikas vanaduspõlv ja rahapuudus ei saa olla põhjuseks, et hakata rääkima eutanaasia seadustamisest. Riigis peavad prioriteedid paigas olema ja vanade eest hoolitsemine peab olema meie kõigi kohustus, kaasa arvatud riigi.

Mäletan seda, kuidas loomaarst tegi meile ettepaneku meie koer magama panna, sest ravida ei olnud teda enam võimalik. Mõtlesime väga pikalt enne seda, kui nõusoleku andsime, ja pärast oli ikka pikka aega sant tunne. Rääkida eutanaasiast Eestis on minu arvates täiesti vastutustundetu ja ilmselt selle teema päevakorda toomine peaks juhtima tähelepanu kõrvale omastehoolduse kehvast olukorrast.

Minu abikaasa ema on juba kaheksa aastat hooldekodus ja ei kujutaks ette, et kodus oleks tema eest võimalik nii hästi hoolitseda, kui seda teevad tublid inimesed Valga tugikeskuses. Pensionile täiendavalt tuleb juurde maksta päris suur summa, aga see kindlustab inimesele ka väärika vanaduspõlve. Kahjuks paljudel inimestel puudub raha omastele väärika vanaduspõlve kindlustamiseks ja riigi osa on seni väikene olnud.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Elust lahkumine on saatuse üks osa ja jätame selle kõigevägevama otsustada.

Mul on tulnud hooldada oma vanemaid ja olen abistanud oma ema, kui ta hooldas meie vanaema. Inimestel on erinevaid olukordi, kus tuleb otsustada, kas on otstarbekas kasutada hooldusteenuseid või saadakse sellega hakkama oma pereliikmetega. Olukorrad ja ka hooldatavate vajadused on erinevad ning ühest vastust ei ole sellele küsimusele võimalik anda.
Võib olla on pensionäride kommuunid kellelegi hea lahendus, ma ei ole selle teemaga nii palju kursis. Olen jätkuvalt seisukohal, et inimkäsi ei tohi sekkuda saatuse otsustesse.

Normaalsete peresuhete korral on lastel kohustus hoolitseda oma vanuriteks jäänud vanemate eest. Kas otsustatakse elada ühes leibkonnas või eraldi, on jällegi tänapäeval inimeste enda otsustada. Oluline on põlvkondadevaheline hoolivus. Nii sümpaatne on vaadata, kus mitu põlvkonda arvestavad üksteisega ja leitakse võimalusi koos ühiseid tegevusi leida. Põlvkondade sidet tuleks rohkem väärtustada.

Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.
Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud.