Kiirus, millega Eesti ametnikud on hakanud Eesti–Vene piirilepet uuesti läbi töötama, näitab ilmset Euroopa Liidu poolset survet.

Euroopa Liidul ja Venemaal on kiire taga, sest kõrgemal tasemel on kokku lepitud vastastikuses viisavabaduses. Euroopa Liit vajab viisavabadust Venemaaga nagu õhku, sest Vene turistid on ainsad maksujõulised kodanikud Euroopa aladel. Ühtlasi soovib Saksamaa venelastelt saada kätte selle raha, mis Nord Streami gaasijuhtme kaudu praegu Venemaale voolab.

Peatsest viisavabadusest andis märku siseministeeriumi migratsiooni ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja asetäitja Rando Kruusmaa, kes ütles paar nädalat tagasi Koidula piirijaamas kohtumisel Riigikogu liikmetega, et Euroopa Liidu eelarves on järgmisel eelarveperioodil ette nähtud raha Koidula ning Luhamaa piiripunktide laiendamiseks viisavabaduse tarbeks.

Saksamaa ning Venemaa on juba kokku leppinud eritingimustes uute Saksa sõiduautode vedamiseks läbi Eesti ja Koidula piiripunkti Petseri külje all asuvasse tolliterminali. Asjaolu, millise aupaklikkusega tunnustasid Eesti ametnikud Saksa–Vene kokkulepet, näitab, et eestlastel on suurte riikide tähtsates asjades vaid kaasanoogutamise õigus. Sakslased on ajanud ja ajavad olulisi asju Venemaaga otse, üle väiksemate riikide peade ning viimastel ei jää muud üle kui alandlikult kuuletuda. Nii oli see 1939. aastal ja samamoodi toimub asi praegu.

Eesti valitsus on tegutsenud viimased kümmekond aastat Vene huvides, teostades Kagu-Eesti piiriäärsetel aladel puhastuse, mida ei nähtud isegi kurikuulsal Stalini ajal. Kagu-Eesti piiriäärsetes valdades on elu praktiliselt välja suretatud ja kohapealsed juhid teevad abituid katseid ajaloolisele paratamatusele vastu seista. Üks on selge: kui veel kümmekond aastat tagasi sõdisid Kagu-Eesti elanikud Eestile kahjulikule piirileppele häälekalt vastu, siis praeguseks on need inimesed kas kodust või kodumaalt lahkunud. Olukorras, kus valida pole kedagi, on jalgadega hääletamine muutumas üha popimaks.