Eestlased ei ole meie koju teretulnud

EESTLANE VÄLISMAAL • Eestlastele anti paarkümmend aastat tagasi ajalooline võimalus üles ehitada mõnus riik, kus kõigil rahvuskaaslastel oleks hea elada. Seda võimalust ei suudetud ära kasutada. Juba Mart Laari esimese valitsuse ajal äärmuskapitalismi katselaboriks saanud riik on kui rikkis rooliga laev, suur auk trümmis, mis triivib ookeanis. Esimese klassi kajutites käib pidu, mürtsub orkester ja voolab šampanja. Eliitklassi kajuteid värvitakse ja vuntsitakse, elamistingimusi pidevalt parandatakse, kuid meeskond ei tee märkamagi, et laev vajub. Päästepaate jätkub vaid esimese klassi reisijatele ja meeskonnale. Teise ja kolmanda klassi seltskond vaatab pealt, kuidas rikkis rooliga laev triivib, kuid loodab, et küll meeskond vea kõrvaldab – nii suure laevaga ei saa ju midagi juhtuda! Mõned julgemad, kes koos laevaga uppuda ei taha, hüppavad üle parda … Enamik seda ei tee – kardetakse haisid või uppumist. Ilmselt oleme ka meie ühed hüppajad, kel ometi oli õnn soojale rannale jõuda. Laeva reisijaile tahaks hüüda: „Kas te tõesti aru ei saa, et laev on uppumas? Miks te midagi ei tee? Kas tõesti loodate ikka veel kapteni ja teovõimetu meeskonna peale?” Kes tahtis mõistujutust aru saada, see sai …