Jutud töökohtade loomisest Võrumaale on sisutühjad niikaua, kuni väikestel ettevõtjatel pole võimalik suurte kõrval tegutseda.

Paneb jahmatama, kui Võrumaal Sõmerpalu vallas angersäga kasvatav ettevõtja Avo Leok räägib, et väikestel tegijatel poodi asja ei ole. Tema väitel on asjaolu, et tooteid ei saa müüki anda praegu kõige suurem probleem. On absurdne, et kõik inimesed võivad tulla Leoki juurde tema tooteid ostma, aga tema ise neid poodi müüki viia ei tohi. Sellist juttu kuuldes tekib küsimus, kas Eesti on jätkuvalt Nõukogude Liidu osa, kus inimesed pidid iga väiksema kui loa saamiseks Moskvasse sõitma.

Võrumaal, kus elab vähe inimesi ja suurtööstuse loomine ei tule kõne allagi, saabki toota vaid väikselt. Kui väikseid tootmisi diskrimineerida, nagu seda praegu tehakse, siis pole ime, et elu Võrumaal välja sureb.

Võrumaa puhul on teine näide Taarapõllu talu, mille peremees Edgar Kolts alustas samuti kodus mooside ja mahlade tootmist. Kuigi marjadest valmistatud koduste toodete müük poodides on lubatud, pidi Kolts nägema kurja vaeva, et oma tooted üldse poekettidesse sisse saada. Nagu teada, on Eestis lastud kaubandusturg jagada kolme-nelja suurema poeketi vahel, millest valdav enamus kuulub välismaistele omanikele. Sellega on konkurents Eesti kaubanduses sisuliselt välja suretatud, mistõttu on kaubakettidel mugavam võtta müügile suurte tootjate kaupa, millele on lisatud hulgaliselt säilitusaineid ja mida on seetõttu võimalik müüa pika aja vältel. Väikeste tootjate tervislikud tooted paraku poelettidele ei jõua.

Õnneks on kaubandusse jäänud pragusid, mida pole seadusandjal õnnestunud kinni toppida. Näiteks Soome kapitalile kuuluv Tallinna Stockmanni kaubamaja on üks väheseid kauplusi, mis võtab müügile väikeste tootjate omapäraseid ja tervislikke tooteid. Teine erand on Tartu Lõunakeskuse taluturg, mille nišš ongi pakkuda müügiks väikeste tegijate tervisetooteid. Võrus täidavad seda rolli Võrumaa Toidukeskus ja Maksimarket.