Massiteabevahendid paiskasid  kibedal valimiste-eelsel ajal avalikkuse ette jõleda juhtumi, kuis rahvusvahelises kaitseuuringute keskuses oli aastaid töötanud Leelet Nellise nimeline kahjuritar, kes 35 000 neorubla suutis sisse viksida kleitide, reiside ja muude ahnele naisterahvale meelepäraste toodete peale. Nördimus kõlas diktori hääles, kui ta varasel hommikutunnil riigiringhäälingus võigast uudist ette luges. Eriti, kuna kohtualusele vaid tingimisi anti.

Loomulikult toodi mängu väljend „Galojani tegema”, et üldsus ikka aru saaks, millest jutt käib. Kui ununud, siis Anna-Maria oskas SAst Euroopa Liikumine suisa 700 000 vanas rahas tuuri panna.

Pahadele isegi halastati. Galojan lasti jalga lasta, Leelet Nellis sai tingimisi. Miks nii ja kuidas on see võimalik, küsib rahva õiglustunne. Riigi raha kõrvaldatakse aastate viisi, keegi ei pane tähele, küsib rahva õiglustunne. Nojah.

Ma pole just eriti see müütiline rahvas või vähemalt ei tunne end selle hulka kuuluvana. Sestap pakuks välja teema: mida me sellisel puhul küsimata jätame? Kas uurivad massiteabevahendid, demokraatlik üldsus, muidu avalikkus pole mõnest küsimusest vähe mööda vaadanud? Näiteks – kust see 35 000, mida oli võimalik sisse viksida, tekkis? Või too 700 000 vanas rahas? Mis putkad need on, mida ahastavate ohvritena esitada püütakse? Ega päris hästi aru saa. Oma viga, võib-olla. Ent vahel tekib küsimus küll, et millega tegelevad kõik need keskused, instituudid ja muud tähtsad asutused – kas või seesama rahvusvaheline kaitseuuringute keskus?

Läks minamees uurima nende netiküljele, loomulikult, www.icds.ee. Loodetud selguse asemel segadus hoopis süvenes. Hunnik kenasid inimesi, kes ennast teaduriteks nimetavad.

Ainult teadust ei paistnud küll kuskilt. Uudised ja hüüdlaused, enamat ei oskaks öelda. NATO hea, USA hea, Venemaa paha, pommitage Iraan kiviaega, Süüria küsimus on südameasi ja, kui see Pihkva dessantnikute punt peaks julgema üle Eesti piiri tulla, teeme küberkaitset ehk viskame nad sülearvutitega surnuks. Umbes nii.

Peale selle korraldatakse veel Jumala enda nimelist iga-aastast konverentsi – see on natuke sisenali, sõber Joao Lopes Marquez on kirjutanud ühes oma loos, et Lennart Meri on osale eestlastest jumal. Antakse välja Sirbi vahel ilmuvat ajalehte Diplomaatia. See on samasugune ja tekitas minus kunagi niisugust vastikust, et vihaga loobusin Sirbi tellimisest.

Kuidas kellelegi, endale jäi mulje, et tegu pole enama kui välisuudistele pühendatud portaaliga. Seejuures üsna vildakaga, vanas stiilis: fakt on vaba, kommentaar püha. Ei mingit püüet teaduslikule erapooletusele, meie eesmärk on üleilmne demokraatia jne …

Kust otsast on valikuline uudiste tõlkimine teadus, kust otsast on see tegevus õigustatud ennast rahvusvaheliseks nimetama, küsis nõutu nuhkija. Veel enam – mis on üldse niinimetatud kaitseuuringud? Ah, jah, käsitletav putka ju maksis kunagi kinni terve Akadeemia sõjandusele pühendatud numbri. See oli hea number, aga andis ka enam kui kummalise arusaama, mis on keskus. Sest auväärsete ja tarkade meeste vahel – sõjaajaloolased ja „surnud valged mehed” –  jahusid järsku paar kaitseuuringute keskuse naisteadurit mingitest feministlikest kaitseuuringutest. Ah? Mis see veel on?

Tuleb meelde vahva ja tõesti kuulus sõjaajaloolane Martin van Creveld, kes justkui teatava mõnuga oma ka eesti keeles välja antud „Sõja tulevikus” natuke pajatab levitatavast feminismist sõjavägedes. Ei hakka ümber jutustama, natuke isegi ropuks kisuks. Ütleme nii, et asjasse on segatud papist ühekordsed proteesid.

Isegi inglise keel ei aita. Toksi netiotsingusse „defense studies”, sulle visatakse ette kangekaelselt „military science”, mis tõlkub ju tagasi eesti keelde sõjateaduseks. See ei võta endale kuidagi külge sõna feministlik … see on ülepea midagi, millega tegelevad härrad ohvitserid oma akadeemiates. Mitte naised. Mitte „sõjaväelise kogemuseta isikud”, mis on ainuke mittekohalik viide ICDSile, mille mina olen suutnud leida ja kus niimoodi Eesti kaitsepoliitika kujundajaid peenetundeliselt nimetatakse. Muud viited on need kohalikud vastastikku kiitmised, mille tulemusena saadaksegi „maailmakuulsaks Eestis”.

Ehk siis kummaline mulje jääb sellest nii-öelda paljaks varastatud õnnetust teadusasutusest. Ja tuleb küsimus – miks keegi ei viitsi, kui meelde tuletati, küsida, miks on ilmselt mitugi korda 35 000 neorubla läinud selle putka ülalpidamiseks? Mis väärtuslikku tööd on seitsme aasta jooksul korda saadetud? Maksuraha eest, nagu ikka. Kui palju on seda kulunud? Ja edasi – kui palju selliseid keskusi jne veel on, miks nad on, mis nad maksma lähevad …?

Mitte et Leelet Nellis ja Galojan oleks mu meelest mingid Robin Hoodid, kes rahvalt sisseviksitud raha omakorda pihta panevad, paljukannatanud butiigitöötajate kaudu tagasi jagavad. Aga hullem on mõelda lausele: Eestis ei ole korruptsiooni, sest siin on see legaalne.