MAHETALU • Lasvasse sõitmine pole võrulasele probleem, hoopis keerulisem oli meil sealtkandist üles otsida taanlane, kes kuskil seal loomi kasvatab ja põldu harib. Ühel korral sõitsime valesti, aga teine kord keerasime autonina õiges suunas ja peatselt paistis ka künkal asuv kollane maja. Õigemini oli seal maju kaks ja suur laut lisaks. Niikaua kui me autos istudes aru pidasime, kas ikka õigesti sai tuldud, läks ka uue kollase maja uks pärani ja Torben Skov seisis lävel. „Siia jah, juba ootasin,” lausus ta sulaselges eesti keeles.

Võis ju arvatagi, et kui 22aastane Torben 19. aprillil 2004 talukohta otsis ja Lasvasse sattus, siis selle aja peale on ta eesti keele ikka selgeks saanud, aga tema sai oma sõnul eesti keelega hakkama päris kohe. Seda sellepärast, et läks Pikakannu kooli ja seal õpetas teda toonane direktriss Astrid Hurt. Kodus aitasid inimesed ja olud kaasa ning praeguseks räägib Torben puhast eesti keelt, isegi aktsenti tal enam pole. Torbenil on põhimõte, et kui elad ja töötad võõra rahva hulgas, tuleb ka nende keelt osata.

Üheksa aasta jooksul on Torben harjunud rahvaga, kelle hulgas ta on, vahetevahel igatseb ta ainult merd, sest Taanimaal on meri igal pool. Tööd on aga nii palju, et Taani saab mees harva sõita. Küll aga on ta uhke selle üle, et tema vanaema käis tal Eestis külas. Tollest külaskäigust on Torbenil pilt seinal ja selle peal sama kollane maja, mille köögis pika söögilaua taga me parajasti istusimegi.