Võru muusikakoolis on juba kolm aastat, alates uue direktori ametisse asumisest, kogunenud pinged, mis hakkavad alles nüüd paisetena lõhki minema. Üks näide on Mare Visnapuu juhtum.

Ühelt poolt võib mõelda, et mis see töötaja siis ära ei ole, kõigest üks mutrike suures masinavärgis, olgu ta aparaati teeninud viis sekundit või 50 aastat. Ühtmoodi võib kõik mutrikesed vajaduse korral kas või päevapealt välja vahetada ning uutega asendada. Nii nagu oli äsja ajalehes Sirp: kui vaja, siis kõmm! – kõik vanad olijad minema ja uued asemele, ja jälle kõmm! –uued minema ja vanad asemele. Samas stiilis, nagu öeldi suure juhi ja õpetaja Stalini ajal: me ei oota looduselt armuande, vaid võtame neid ise. Nii nagu kaevandatakse Eestis põlevkivi: songitakse maad ruutkilomeeter ruutkilomeetri haaval üles ja hävitatakse põhjavesi. Või nagu planeeriti Eestis hakata kaevandama fosforiiti.

Teisalt on eesti inimene olnud väga vastumeelne selliste peale surutud muudatustega kohanema. Inimesed ei saanud aru Stalini-aja õitsengu headusest, samamoodi hakkasid eesti inimesed vastu fosforiidi kaevandamisele, mis tõi lõpuks kaasa terve Nõukogude Liidu lagunemise. Ja nõnda on üks muusikakooli õpetaja seisnud vastu Võru poistekoori sihiteadlikule hävitamisele.

Võru poistekoor on olnud aastaid linnavalitsusele pinnuks silmas. Seda juba kümmekond aastat tagasi, kui huvikoda likvideeriti ja poistekoor sealt välja tõsteti. Pärast seda pole poistekooril olnud tegutsemiseks õiget kohta, aga koor pidas visalt vastu tänu dirigent Mare Visnapuu ennastsalgavale tegevusele. Pole siis ime, et järgmise sammuna võeti Visnapuult koor käest ning lõpuks saadeti teenekas õpetaja päevapealt töölt minema. Nõnda ei käituta isegi koeraga, inimesest või õpetajast rääkimata.

Muusikakooli tegevust juhtivast Võru linnavalitsusest võib ka aru saada – poistekoor on linnale aastaid au ja kuulsust toonud ning sellega varjutanud linnavõimu, mis ühest sahkerdamisest teise laveerib.