12. detsembri Võrumaa Teatajas ilmus kirjutis „Võrukivi volikogus turmtule all”. Vastu tulles suurele lugejate huvile avaldame täies mahus IRLi volikogu liikme Hasso Ploomipuu sõnavõtu, mida volikogu esimees korduvalt katkestas, eesmärgiga sõnavõtjat vaigistada. Saate lugeda ka sõnavõtu viimast lauset, mis jäi Ploomipuul välja ütlemata, sest enne seda katkestati sõnavõtt lõplikult.

Austatud volikogu ja linnavalitsuse liikmed,

mäletan selgelt, kuidas siinsamas ruumis volikogu liige Mäidu Helistvee mõistis selle planeeringu selgelt hukka, sest selle tõttu jäi Võru linnal renoveerimata Jaama tänav. Ma usun Mäidut, olgu muld talle kerge.

Ma usun teda, sest ta teadis, mida rääkis. Just tema abilinnapeaks olemise ajal olid Pika ja Jaama tänava renoveerimine ja Kivi tänava ehitus tema haldusalas. Raha nendeks tegevusteks tuli struktuurifondilt ja oli ettenähtud ettevõtlusele oluliste tänavate renoveerimiseks.

Ühe taotleja kohta oli ülempiir 50 miljonit Eesti krooni. Mäidu tõi välja, kuidas projekti kirjutamise käigus selgus, et Jaama tänava ääres ei ole ettevõtlust ja seepärast ei ole mõtet sellele tänavale raha taotleda.

Kui mõõta Jaama tänaval kas või raudtee haruteede kaubalaadimisplatvormide pikkus, saame tõenäoliselt kõige pikema ettevõtluse suhtarvu tänava pikkuse suhtes üldse kõigist Võru tänavatest, rääkimata Jaama tänava ääres asuvatest ettevõtetest. Rääkimata elumajadest Jaama tänaval ja tänavaga ristuvate tänavate ettevõtjatest ja elanikest.

Pikk tänav lõpeb seal, kus Jaama tänav algab. Pika tänava renoveerimine ilma Jaama tänavata on justkui ehitada sild, mis ulatuks jõe keskkohta, kuid mitte üle jõe. Vajadusest Jaama tänava renoveerimiseks räägib ka selle seisukord – tänava ääres olevad ettevõtjad pakkusid linnavalitsusele, et renoveerivad ise selle tänava ja linn maksab selle hiljem kinni. Põhjuseks oli Jaama tänava äärmiselt halb seisukord, mis takistab liiklemist, kahjustab ettevõtlust.

Õigustus, avalik huvi, vajadus ja võimalus kümneprotsendilise omaosalusega Jaama tänav renoveerida oli olemas.

Kuidas see aga ikkagi tegemata jäi? Arvati, et Pikk tänav läheb maksma umbes 30 ja Kivi tänav umbes 20 miljonit krooni – kokku 50 miljonit, mis ongi etteantud maksimummäär. See kalkulatsioon sai saatuslikuks Jaama tänavale. Kardeti, et rahast ei tule välja ja eelistati eraettevõtte arendust linnatänavale, tuues põhjuseks, et Jaama tänava ääres ei ole ettevõtlust. Jaama tänava augud kaeti lainelise asfaldiga – see ei suutnud katta ei auke ega sündinud ebaõiglust.

Järgmise sammuna kirjutati alla leping, millega ettevõtja deklareeris valmisolekut panustada tema enda kinnisvaraarendusse võrdselt linnaga kümme protsenti projekti maksumusest. Sellest meetmest saab raha taotleda aga ainult omavalitsus ja sellest tulenevalt ka otse rahaliselt panustada. Linnale oli aga tekitatud lepinguline kohustus investeerida. Seda hoolimata sellest, et rahaeraldamise meetmetes on kirjas, kellel on õigus raha saada ja millistel tingimustel. 

Kuidas aga esitati ikkagi see taotlus, millega raha taotleti? Üleüle-eelmine, tol ajal sotsialistist linnapea, ütles mulle kui IRLi volikogu liikmele, et Võrukivi tööstusalale rahataotlemise esitamise lõpptähtaeg läheneb ja see otsus on vaja langetada, aga see on IRLi teema. Olin imestunud, et miks see IRLi teema on, ütlesin, et see on mulle esmakordne kuulmine ja et mitte ükski IRLi liige pole ühelgi koosolekul seda teemat soovinud arutada. 

Tegelikult on ka puudunud avalik huvi selle arenduse vastu, küll on kaalukad põhjused seda mitte teha. Ma saan aru ka eelmise linnapea kõhklustest, sest ka Reformikerakonnal on tulnud langetada rasked otsused selles osas. Praegu süüdistatakse eelmist linnavalitsust selles, et sihtotstarbed ei ühti.

Tegelikult aga soovitakse ehitusõigust suurendada. Kogu see asi on algusest peale külvanud palju ebaõiglust. Maa on erastatud naabrite arvelt, arendus on rahastatud Jaama tänava ettevõtjate ja elanike arvelt. Raha on võetud linnaelanike arvelt. 

Mida me ütleme neile ettevõtjatele, eelistades ühte ettevõtjat teistele? Neile, kes on ostnud turuhinnaga kinnistud ja arendanud kinnistuid oma rahaga?

Austatud volikogu liikmed, selle kõige tulemusena oleme jõudnud praegusesse punkti. Omaniku kulud on siiani piirdunud paberite määrimise kuluga. Kõik ülejäänu on kinni maksnud maksumaksjad. Meie tänane küsimus ei ole ainult küsimus sihtotstarbest või ehitusõiguse suurendamisest.

Küsimus on pigem, kas volikogu, kellele linnakodanikud on äsja oma usaldust väljendanud, jätkab juba üsna märkimisväärse ajalooga ülekohut või lõpetab selle. Selle otsuse poolt hääletades annaks volikogu üldsusele veel rohkem seda, mis poliitika inimeste jaoks räpaseks teeb ja vähendab inimeste usaldust meie vastu.

Meenutan, et praeguse linnavalitsuse mandaat küsiti inimestelt muuhulgas süüdistades Petseri tänava renoveerimist ühe ettevõtja huvides. Täna hääletab see võim ise täpselt samasuguse otsuse üle. Praegust linnavalitsust on usaldatud selliseid asju mitte tegema.

Austatud volikogu esimees, ma palun selles küsimuses nimelist hääletust.

Mina jätan selles küsimuses hääletamata, sest mulle ei meeldi uue ebaõigluse ja ülekohtu sünd.