ELU JA KULTUUR

Juulikuu algul vahetult enne laulupidu Võrumaale saabuvate välismaal Eestit esindavate aukonsulite jutust tuleb välja, et Eesti on maailmas väga edumeelne: väike ja tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud unikaalse kultuuriga riik, mis on paarikümne aasta jooksul liitunud oluliste rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Kurb on aga see, et isegi Eestit esindavate aukonsulite muljed Eestist on kujunenud peamiselt Tallinna-külastuste põhjal, mis siis veel rääkida tavalistest välismaalastest? Vähesed on liikunud Tallinnast väljapoole ja näinud, mis elu seal elatakse. Seetõttu tegi Võru maavanem Andres Kõiv igati õige käigu, et kutsus külalised Eesti kagunurka, Võrumaale, kuhu keskmine Eesti külaline tavaliselt ei jõua.

Nii nagu New York pole Ameerika ega Helsingi Soome, nii ei saa Eesti pealinna muljeid üldistada kogu Eestile. Tallinnal on ajaloos eesti rahvaga vähe ühist – väliskülaliste poolt kiidetud eesti keelt ja kultuuri on elus hoitud ning arendatud aastasadade jooksul väljaspool Tallinna. Isegi laulupeotraditsioon, mille suursündmuse – üldlaulupeo on Tallinn tugevama õigusega endale napsanud, sai alguse Kagu-Eestist.

Eestit on tavaks maailmas kiita ning seda täiesti õigustatult – väike riik ja tema rahvas on olnud tõesti tublid. Samas on tekkimas Eesti arengus ja eestlaste arvamustes käärid: mida rohkem Eestit välismaal kiidetakse, seda vähem on kahjuks Eesti elanikel põhjust rõõmustamiseks. Eesti areng on olnud väga ebaühtlane: Tallinnas ning selle ümbruses elatakse juba aastaid Euroopa Liidu tasemel, Kagu-Eestis meenutavad inimeste sissetulekud ja elatustase Ukrainat. Külad, mis mõned aastad tagasi olid täis eesti laste kilkeid, on jäänud tühjaks, kauplused ja postkontorid on suletud, koolid kinni pandud ning palju rahvast lahkunud. Kes Tallinna, kes üle lahe Soome. Kui kõik eesti kultuuri kandjad olude sunnil ära kolivad, siis tekib küsimus, kes tulevikus eesti unikaalset kultuuri edasi arendavad ja Eesti eduloo sümboliks kujunenud laulupidudel osalevad?