JUHTKIRI Osad eestimaalased ei ole oma ametikohaga rahul. Peamiseks põhjuseks on ilmselt madalavõitu töötasu. Eks alati soovitakse rohkem ja mõningase rahulolematusega viiaksegi elu edasi, kuid kust läheb piir põhjendatud rahulolematuse ja vingumise vahel? Väide, et kes soovib tööd teha, sellel on ka töökoht, peab enamasti paika, kuid kas töötatakse ka hea meelega? Siinkohal on Eestimaa üsna ebavõrdses seisus. On selge, et väikelinnad ongi väiksemad, kuid see ei põhjenda, et siin peaks igasugusest tööotsast kümne küünega kinni hoidma, olgu hing kas või paelaga kaelas ja hommikusest tööleminekust vastumeelne tunne keres ning veremaitse suus.
Kui numbreid vaadata, siis peab tõesti tõdema, et kes töötada soovib, see ka töötada saab. Statistikaameti andmetel oli Eesti ettevõtetes, asutustes ning organisatsioonides 2019. aasta teises kvartalis lausa 11 180 vaba ametikohta. Kui vabu töökohti on nii palju, siis ei saa justkui keegi kurta selle üle, et tööd ei ole.
Meil, kagueestlastel tasub rohkem süveneda, sest enamik vabu töökohti on endiselt Harjumaal – 77 protsenti, sealhulgas Tallinnas 64 protsenti. Sinnani meie niinimetatud maainimeste lühikesed käed sageli ei küüni. Kuigi ka Tartu on Eesti mõistes suurlinn, siis sinna jagub vaid kaheksa protsenti vabadest töökohtadest. Rääkimata siis näiteks Põlvast, kus vabade ametikohtade määr on vaid 0,3 protsenti.
On ka neid, kes on jaganud end Võrumaa ja Harjumaa vahel. Elatakse justkui kahte elu, ühte Tallinnas ja teist siin kandis. Kui varem oli siinsele inimesele ka Tartus tööotsa leidmine rohkem reaalsus, siis viimasel ajal jääb mulje, et kes ei ole parasjagu Harjumaal, see jääb meepotist liigagi kaugele. Ometi soovib ka lõunaeestlane ju elada ning eluks vajalikku soetada. Vabade töökohtade ja veel enam tasuvate töökohtade arvu vaadates jääb mulje justkui siin kandis ei vajatakski toitu, rõivaid, elektrienergiat ja muud igapäevaeluks tarvilikku. Maapiirkondades elaksid justkui robotid, kes panustavad, kuid ei nõua.
