ARVAMUS

Andmekaitse ning privaatsus on meie tänapäeva A ja O. Siiski mõnes kohas ei pöörata jälle inimese privaatsusele üldse tähelepanu. Mõni aeg tagasi lausa arvati liigse privileegina olevat see, kui igaühel on oma isiklik töölaud.

Eks katsetamise eest ei saa kellegi peale viha kanda, kuid tulemus oli juba tol ajal etteaimatav. Tööandja võib ju soovida ruumi ja kulude kokkuhoiu mõttes saali mitukümmend inimest külg külje kõrvale töötama panna, aga ennekõike on ju tähtis siiski tööviljakus. Öeldakse ikka, et head ja odavat asja pole olemas. Mõnes kohas peab see ütlus vägagi paika. Nii nagu on vaja kaitsta igaühe andmete privaatsust, on tarvis kaitsta ka igaühe privaatset ruumi. Kolleegid on toredad, aga käsikäes laua taga istuda ei ole enamasti väga meeldiv. Nüüd ollakse uuesti arvamusel, et ka töötades peab säilima igaühe isiklik ruum. Vähem segajaid pidavat tagama produktiivsema töö. Siin tekib küsimus: kas siis näiteks klienditeenindajatele peaks ka tagama rahu ja vaikuse? Et saaks segamatult oma töötunde veeta. See kõlab küllaltki irooniliselt ja võimatult.

Isegi haigla kaitseb oma patsientide privaatsust ja heaolu. Kuigi külastuspiirang on ainult soovituslik, peetakse sellel ajal oma lähedasi külastavaid siiski tabutegijateks. Ka siin on igal mündil kaks poolt. Igas olukorras leiab erandjuhu. Kas surija juurde mineku keelamine on ikkagi inimlik? Teisalt on ju keeruline ja vaat et võimatu ette ennustada, millal kellelgi see viimne hetk käes on.

Jäägem ikkagi normaalsuse piiridesse ja ärgem ajagem juuksekarva lõhki. Muidu olemegi privaatsust taga ajades vastuolulises olukorras, kus patsientegi kutsutakse arstikabinetti haiguse järgi, mitte nimepidi. Selliseks puhuks peaks muidugi enne asutusse sisenemist kõikidele osalistele karnevalimaskid pähe panema, et ka haigust ja nägu kokku ei saaks viia. Ärgem imestagem, kui peagi kutsutakse ooteruumist: „Palume siseneda tuulerõugetes karul”.

Uuelt aastalt oodatakse alati paremat, kui eelmine oli. Eks lõputult paremaks minna ei saa, kuid lootma ju peab. Teinekord tasuks tänulik olla ka vähem hea eest ja mitte liiga nõudlikuks muutuda.

Võrumaa Teataja on tänulik iga lugeja ja kaasaelaja eest. Rõõmuga paneme kokku lugemisparemiku. On hea meel, et meid loetakse ja rõõmustame iga vihje ja infokillu eest, mida annate teie ja mida annab argipäev. Kõik uudised on tahtmatult või tahtlikult kellegi loodud ja tänu sellele on, mida lugejani tuua. Eelmisse aastasse jagus 148 lehenumbri jagu häid ja halbu uudiseid, toredat reklaamikoostööd, kuulutusi ja emotsioone. Alati on teretulnud asjakohane ning arukas kriitika, soojad soovitussõnad ja siiras kaasaelamine.

On käes see aeg aastas, kus jõule enam ei ole ja jaanipäeva on veel natuke vara oodata. Eks see ole inimesel loomuses, alati midagi oodata. Sel ajal, kus hommikud juba veidi rohkem valgusega kostitavad, võiks vahelduseks paigal seista ja hetke nautida. Uut ja paremat oodata jõuab hiljemgi. Küll juba üsna pea on taas käes suvi ja saab mõelda, et kaugel need jõulud enam on. Nii ringiratast veeredes kaob aeg käest ja midagi ainiti oodates unustame nautida kättejõudnut. Ajalehte kätte võttes saab õnneks aimu konkreetsest hetkest ja ka tagantjärele olnut meenutada. Mis paberile pole trükitud, kipub kergesti ununema, isegi kui seda ei soovi. Kurvad sündmused võiks kiiremini tuhmuda, kuid head jääda. Ajalehest lugedes on enda valida, mida lugeda mitu korda ja mida lasta unustuse hõlma vajuda. On vähe võimalusi argipäeva juhtumiste oma meele järele valimiseks, lehelugemine on üks neist. Lehekülge vahele jätta tundub siiski võimatu. Inimlik uudishimu on liiga suur ja otsast lõpuni lugemine tundub ainuvõimalik variant.

On taas käes aeg oodata eesseisva aasta sündmusi, mis väärt äratrükkimist, et oleks võimalus kaheteistkümne kuu pärast kokkuvõtteid teha. Head uut kollase sea aastat, täis lustlikke sigadusi ja tõsiseid toimetusi!