JUHTKIRI Kipub olema, et soodne hind nihutab piire. Kui midagi väga odavalt kätte saada, siis ei keskenduta tihti sellele, kas meil asja tegelikult ka tarvis on. Kallima ostu puhul vaagitakse kaua ja teinekord lõpuks ka loobutakse. Tekib küsimus: miks ollakse pigem nõus soetama mitut mittevajalikku asja soodsa hinna eest, kui et osta üks hinnalisem ning vajalik? Raha käiakse välja kiirelt, ilma süütundeta, ja miks peabki end süüdi tundma, sest sai ju soodsalt. Kui tegemist on suurema väljaminekuga ja parasjagu tavahinnaga tootega, siis avanevad rahakotirauad raskelt.
Ehk on see kõik ka põhjuseks, miks tarbimisühiskonda korduvalt korrale kutsutakse. Püütakse igas valdkonnas ning erinevate vahenditega inimeste tarbimist ohjata. Rangete reeglitega see teinekord ka õnnestub, kuid mitte alati. Arutult tarbima paneb meid sageli aga hirm vaesuse ning puuduse ees. Kui ei teenita nii palju, kui hing ihkab, siis tihti ei mõelda asjadele õige nurga alt. Soetatakse midagi soetamise pärast, sest kallimat ei saa lubada ja midagi peab ju inimesel siiski olemas olema. Pealegi ka ostmise rõõm on rõõm, tootest olenemata. Natuke tõukab sellisteks otsusteks ka meenutus ajast, mil kõik oli alati otsakorral ja saada ei olnud suurt midagi. Tol ajal oli lauslollus jätta soodne asi ostmata, tegelikult oli lollus jätta mingisugunegi saadav asi ostmata. Tänapäeval ongi see hirm kandunud natuke teise võtmesse. Ostetakse palju, sest saab soodsalt ja midagi ju peab ostma.
Samal põhimõttel toimub alkoralli ja kütuseost naabrite juures. Kui mõelda, et üks eestlane kulutab ühes kvartalis alkoholile 300–400 eurot, siis paneb kukalt kratsima küll. Kas alkoretketa ka nii palju siin kohapeal raisataks? Sealt aga tuleb osta. Ja mida rohkem, seda uhkem, sest soodsalt ju saab ja patt oleks jätta võimalus kasutamata. Pealegi tiksub kuklas ka mõte, et kui osta vähe, siis justkui läheks tuldud tee ning kulutatud autokütus raisku.
