ARVAMUS

Aastaid tagasi oli kõige kõvem tegija see linn, kes lennutas aastavahetusel vastu taevast kõige suurema raha eest ilutulestikku. Ajad ja kombed muutuvad ja nüüd on kõige kõvem tegija linn, kes on suutnud võimalukult kaua aega olla raha vastu taevast laskmata. Isegi kui tekib soov mõistlikkuse piires mõistliku summa eest värvisiluette taevasse saata, siis ei saa seda teha. Sellele kõigele järgneks inimeste tauniv noot. Kirjeldatakse, kuidas koerad ei saa kodus rahulikult magada ja kuidas linnatänavad on niigi auklikud ja milleks seda raha siis tuulde loopida. Alati on nii, et kulutatud summa eest oleks võinud saada midagi muud. Kõike head ei saa ja siinkohal peab valikuid tegema. Kas valikud on õiged, see selgub enamasti hiljem. Võib kihla vedada, et enamik inimesi on katkise prügiämbri asendamise asemel endale hoopis näiteks uue pidurüü ostnud. See seletab, et on aeg argimuredeks ja on aeg pidustusteks. Kuniks keegi otsest kahju ei kannata, peaks ju asi olema hästi. Miks siis ei võiks linn uue aasta tuleku puhul mõistuse piires mõned raketid taevasse lennutada, selle asemel, et ühe augu tänavas kinni lappida? Üks auk ei päästa niikuinii kogu tänavat ja silmailu rakettidena toob nii mõnelegi linnakodanikule helge tunde südamesse. Pidupäev on pidupäev ja argimured võivad ju jääda korraks tagaplaanile.

On arusaadav palve, et koeri ei tohiks tulevärgiga ehmatada. On arusaadav seegi, et ebamõistlikult suuri summasid ei ole mõistlik õhku lennutada. Samas on arusaadav ka see, et iga lõppev aasta on eriline ja iga eesootav niisamuti. Selle auks on lubatud pisikene reeglite väänamine ja ebamõistlikkus. Ärgem siis pangem pahaks ja proovigem olla sallivamad. Kõige üle virisedes ja mõeldes, et mis oleks, kui teeks teisiti, kaob aeg käest ning pidu jääb nautimata. Ärgem siis laskem oma aastavahetust vastu taevast minna ainult seepärast, et on vaja nuriseda.

Ostuhulluse kõrgajal pingutavad kõik endast viimase välja, et saavutada edu, maksimaalne müük ning populaarsus. Tundub, et eestlaste jõulud meeldivad ka teistele. Justnimelt 31 436 inimest hääletasid Tallinna jõuluturu selleks kõige paremaks. Põhjendusi tuues tundub asi natuke irooniline. Kiidetakse hubasust, ajaloolist asukohta, laia kaubavalikut, karusselle ja jõuluvana. Pärast soovitatakse soojalt patseerida Tallinna vanalinnas.

Tunnustuse üle tasub kindlasti uhke olla, aga siinkohal tekib küsimus: kas saab üldse olla mittehubast, kaubavaliku ja jõuluvanata jõuluturgu? Vanalinna ilu on küll boonus, kuid seda võib ju nautida aasta ringi. Veelgi parem on seda teha suvesoojas, ilma et salli peaks kõrvuni siduma või käpikud kätte tõmbama. Tundub, et me alahindame vanalinna idülli ja kauplemiseks lettidele toodud käsitööd. Teisele kohale jäi Tallinna jõuluturu järel Budapest 26 348 häälega ja auväärt kolmandale kohale tuli Strasbourg 24 205 häälega.

Arvatavasti on Tallinn tänu uhkele jõuluturule kogunud palju populaarsust ja tekitanud kõneainet, kuid viimaste päevade meediakülgedel ilutseb sellegipoolest üks hoopis teine turg. Meie eestimaine turg võib olla kui hubane tahes, kuid paratamatult on loomulik, et ülejäänud maailma huvitab ilust hoopis rohkem miski muu. Huvi pakub see, mitu inimest sai viga ning mitu hukkus terrorirünnakus Strasbourgi jõuluturul. Kuuldavasti ei olnud ohvrite seas eestlasi, aga jõuluturu nimel on tükiks ajaks must mekk juures. Ilmselt meenutatakse ka kümne aasta pärast, kuidas Tallinna jõuluturg pärjati Euroopa parima jõuluturu tiitliga. Hoopis rohkem meenutatakse aga seda, kuidas Strasbourgi jõululaadal sai teoks hirmus veretöö, mis jõulurahu hävitas. Ei tule keegi siis selle peale, et jõuluturu tiitel tuli Eestisse ja kolmanda koha võitis Prantsusmaa oma mitte nii kuulikindla ettevõtmisega. Igal aastal saab kindlasti veelgi hoolikamalt läbi vaadatud turvalisuse tagamine turgudel. Ka seda tehes köidab meeli hoopis Strasbourg ja teps mitte kuldmedaliga Tallinn.