ARVAMUS

Kuhu me küll jõudnud oleme? Aegu tagasi oli ikka ausus au sees ja hinnati seaduskuulekust. Tänaseks on see nagu klaasist fassaad, mis aeg-ajalt üsna mõranema kipub. Iga päev räägitakse sellest, kuidas soovitakse vähendada vägivalda, eriti lähisuhtevägivalda. Taunitakse narkootikumide kasutamist ning levitamist. Nüüd ripuvad internetis nimekirjad, kus näiteks joobes juhtimine on üks leebemaid variante. Iga päev kuuleme, kuidas selline käitumine on vale ja selle eest nõutakse karistust. Korraldatakse reide ja kuulutatakse meedias, kui palju joobes juhte ööpäevas tabati. Mis kasu on kogu sellest ennetustööst ja kontrollist, kui inimeste seas, kes on arvamusel, et nad on pädevad meie riiki juhtima, on näiteks purjus peaga rooli istumine pigem argipäev. Ühelt poolt kuulutame avalikkusele, et meie Eestil on tarvis paremat tulevikku ja selja taga läheme lolliks. Inetud on sellised klaasist fassaadid.

Tõsi on ka, et andestama peab ja et inimesed muutuvad. Siiski tekib siinkohal küsimus, et kui enesekindel peab inimene olema, et pärast kõige hullemaid tegusid loodab ühiskonna poolehoiule. Millises maailmas võiks pidada alaealisi seksuaalselt ärakasutanuid või inimeste koomasse peksnuid poolehoiu vääriliseks? Ega me loodagi, et inimene elaks kogu aeg musterelu ja ei saa loota, et kopajuht ka koju minnes vannitoapõrandale auku kaevama hakkab. Siiski loodame, et inimese väärikus säilib ka siis, kui ta parasjagu tööd ei tee. Kahjuks peab tõdema, et mõne erakonna nimekirja astudes ei lõpe see vastutus ka vabal ajal ning lippu peaks kõrgel hoidma ja eeskujuks olema ka töövälisel ajal. Keegi ei mõtlegi, et valimisnimekirjades olijad ei võiks end inimesena tunda ja näiteks reede õhtul suusabaasis tantsupidu pidada, paari napsu lasta ja end mõnusalt tunda. Siiski ei ole ühelegi ametile kohane käituda nii, et see kahjustaks oluliselt ümbritsevat ühiskonda. Ei saa muidugi väita, et tegemist on ainsate kurjategijatega meie vabariigis, lihtsalt niinimetatud lihtinimese eelis on see, et tema nime ja tegusid ei riputata leheveergudele üles, et pärast peaks silmad häbi täis olema. Ka ei nõua need lihtinimesed endale valijate hääli.

Teisipäeval algas kollase maasea aasta, mis teeb selleks korraks lõpparve koera-aastaga. Sea-aasta on üks osa Hiina kalendri 12aastasest tsüklist. Sea-aastal sündinuile omistatakse palju väga häid omadusi, nagu näiteks ausust, suurt tahtejõudu, seltskondlikkust, vaimukust, hellust ja palju muudki. Ometi oleme me sea nime iga päev suhu võtma harjunud hoopis millekski muuks. Kunagi ei seostata siga millegi kauni või heaga. Näiteks sõimatakse ülekaalulisi inimesi seaks või süüdistatakse millegi rumalaga hakkama saajaid sigadustes. Keegi pole harjunud ütlema, et sa oled kaunis nagu siga, pigem vastupidi. Ometi omistatakse sea-aastal sündinuile nii palju ilusat ja head.

Peale muu peetakse sea-aastal sündinuile sobivateks töökohtadeks nii auväärseid ameteid nagu arst, õpetaja, näitleja … Sea-aastal sündinute seaski on väga tublisid ja tarku inimesi nagu Ernest Hemingway, Alfred Hitchcock, Woody Allen, Elton John. Ilmselt oleks viimane aeg muuta suhtumist sigadesse ja sigadustesse! Ega siinkohal ainult sigu ka süüdistada saa. Äsja lõppenud koera-aasta kõlab küll armsalt ja ustavalt, kuid ei päästa koerustest või koeraametit pidamast.

Kuigi sea-aastal sündinutel on nii palju armsaid ja häid iseloomuomadusi, siis arvatakse just neile see aasta kõige keerulisem tulevat. Hoiatatakse konkurentsi eest ja selle eest, kuidas kõik, mida nad ette võtta kavatsevad, tuleb väga raske vaevaga kätte.

Vähemalt pole siga vaene nagu rott või kangekaelne nagu pühvel ega kaval nagu madu. Ehk pole ta ka rumal nagu lammas. Jääb üle loota, et poliitikud seaaasta saabudes suure hurraaga valimiste eel sigadusi tegema ei kipu. Kahjuks Lätis ilutsevad ebaseaduslikud valimisreklaamid ning põlvamaised valimislumememmed viitavad ei millelegi muule kui seatempudele. Kui mitmele tänavu hääleõigust omavast 958 571 inimesest need tembud korda lähevad, selgub juba vähem kui kuu aja pärast.