ARVAMUS

Töötupositsioonil on ilmselt iga eestimaalane elus kas või korra. Kui pikalt või lühidalt see seisus kestab, on küll osalt maailmas valitseva olukorra otsustada, kuid ennekõike iga inimese enda teha.

Eestlased olevat kui tööhobused ja armastavat rügada varavalgest hilisööni. Nii võis olla aegu tagasi, kuid ülejäänud maailm on nii mõndagi õpetanud ja rõhku pannakse rohkem puhkamisele. Pigem on uueks sihiks ja motoks võetud võimalikult lihtsalt läbiajamine. Juhul kui on võimalik ära elada tööd tegemata, siis on tark sellest võimalusest kahe käega kinni haarata ja end lõpuni kursil hoida. Higi ja pisaratega teenitud leib ei ole enam ammu magusam kui see, mis iga kuu lihtsalt mitte millegi eest pangakontole laekub. Raha on raha ja mida kergemalt see kätte tuleb, seda lõbusamat elu on võimalik elada. Palehigis mitmel ametikohal rabades voolab käest aeg, tahtmine ning jaks oma teenitud vilju üldse nautidagi.

Koondamislaine ähvardab nii politsei- ja piirivalveametit kui ka päästeametit. Orkestritest rääkimata. Teisalt on valitsusel hirmust suured silmad: mis saab töötutest? Praegu on Eestis 53 561 registreeritud töötut. See teeb registreeritud töötuse keskmiseks määraks 8,2 protsenti. Võrumaa on kuldne keskmine ja 1256 registreeritud töötuga on maakonnas registreeritud töötuse määr Eesti keskmisega üks ühele sama.

Aegu tagasi oli häbiasi töötuseisusesse kuuluda, praegu on enamik neist häbipostil seisjatest pigem kavaluse etalonid, kelle eesmärgiks on võimalikult mugavalt ja võimalikult hästi ära elada. Inimene on täpselt nii laisk, kui tal olla lastakse ja kuniks leidub vanaeestlaslikke mitmel kohal rabajaid, kes riigi kukrusse münte veeretavad, saab nii mõnigi töötu suurema häbitundeta jõudeelu elada.

Töötute aitamine toetustega on õigustatud, kuid ei tohi kaotada oma eesmärki. Tööotsijal ei tohiks kaduda motivatsioon ning tahe piisavalt kiiresti endale uus ja tasuv rakendus leida. Siinkohal oleks tarvilik premeerida püüdjaid ja utsitada laiskloomi. Kui aga soovitakse töötuse määra kasvu 0,3protsendilise tõusu järel töötute muretut põlve 60 päeva võrra pikendada, on tarvis peagi leida võimalusi, kuidas utsitada rumalaid töörügajaid endistviisi rabama, et loodrite leer töörügajate oma tublisti üle kaaluma ei hakkaks.

ARVAMUS Tartu koos Lõuna-Eestiga on 2024. aastal Euroopa kultuuripealinn. Ühtlasi on tegemist Eesti suurima valdkondadevahelise koostööprojektiga, mis viiakse ellu Tartu linna ja regiooni 19 kohaliku omavalitsusega. Üheks kultuurikorraldajatele suunatud põhisündmuseks sel teekonnal on Tartu 2024 ellu kutsutud sündmustesari „Kultuurikompass”, kus kohtuvad ning jagavad kogemusi oma ala tippspetsialsitid ja -tegijad. Igal aastal toimub üks sündmus ka väljaspool Tartu linna, eelmisel aastal kohtuti Viljandis ja nüüd on kord Võru maakonna käes. Seekordne foorum kannab nime „Kuidas rääkida oma lugu?”.

Igal piirkonnal on omad lood ja legendid, mis meid tugevalt juurte juures hoiavad. Elame väga eriilmelises piirkonnas, kus ringi sõites saad avastada Võrumaa ja Setomaa võlusid ning eripära. Võrokesed ja setod on naabrid, kellel on keel peaaegu sama, aga kombed, laulud, rahvariided ja tantsud sootuks erinevad – kuid see on just see, mis annab ühele piirkonnale tugeva ja omanäolise ilme. Meil on lugusid, millest rääkida.

Foorumit ette valmistades tegi praeguse Kultuurikompassi tuumikmeeskond tiiru peale kogu maakonnale ning otsis igast vallast ja linnast üles ühe koha või loo. Oli tõeliselt meeldiv kohata erinevaid inimesi ja kuulata nende lugusid, keda nad oma teel kohtasid. Esimesena külastasime Võru vallas asuvat Vastseliina piiskopilinnust, kus filmiti ühe esineja, Siret Campbelli ülesastumine. Siret on Drakadeemia juht, kes on juba aastakümneid lugude jutustamist õpetanud. Sealt edasi viis tee Setomaale, kus kohtuti Setomaa Liidu juhi Margus Timmoga. Setomaad iseloomustab üks väga tugeva väärtusega lugu, mis hoiab püsti kogu piirkonda. Nii räägibki Margus Timmo Kultuurikompassi kuulajatele, kuidas lõid oma loo setod.

Meil kõigil on oma nägu, tegu ja lugu – see midagi, mis seob meid oma juurte, kodukoha, tegevuse külge. Paneb meid mõtlema ja tunnetama, kes me oleme, kus me elame või millega tegeleme. Igaüks võiks endalt küsida: milline on minu lugu? Mis on see, mis teeb mind oma kodukohas õnnelikuks? Miks mulle meeldib siin elada?  Selge on see, et kui inimesed naudivad oma elu, siis peegeldub see ka väljapoole. Just see paneb meid uhkusega oma kodukohast ja tegevustest rääkima. Nii jutustasid eelmisel aastal Võru linnas lugusid kodukandi inimesed. Viidi ellu projekt „Võru – linn, mis räägib lugusid”. Lugude jutustamine osutus nii populaarseks, et jutujalutuskäigud jätkuvad ka sel aastal.

Kuidas saada heaks lugude jutustajaks?

Igal õhtul loevad kogu maailma emad oma väikestele lastele lugusid, et lapsed võiksid rahulikult magama jääda ning näha unes võlumaailma ja imelisi olendeid. Õhtuste unejuttude kaudu tunneme hoolivust, armastust ja ühtekuuluvust. Juttudes on põnevust, mis loob sisu ka meie tegemistesse.  See on hea näide traditsioonist, mis kestab põlvest põlve. Meid on õpetatud lugusid jutustama ja lugusid kuulama. Lood liidavad meid ka täiskasvanueas. Tuleb lihtsalt uskuda sellesse, millest sa räägid ja leida oma lugu ning see sihtgrupp, keda sinu lugu kõnetab.

Traditsioonidest, põlvest põlve jutustavatest lugudest on välja kasvanud ühe sauna lugu Rõuge vallas Haanjamaal. Mooska talu perenaisega kohtuti tema suitsusauna lävepakul. Eda rääkis loo, kuidas UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja kuuluv Vana-Võromaa suitsusauna kombestik on saanud uue hingamise ja lugu on järk-järgult hakanud järjest kasvama.

Kõik need eespool nimetatud inimeste lood on võimalik siduda üheks tervikuks platvormi Kylas kaudu. Nii sõitiski kogu meeskond Antsla valda Pokumaale, et Aigilt ja Kadrilt teada saada, kuidas nende inspireerivate lugudeni jõuda.

Lugude jutustamine kodukoha turunduses tõuseb järjest rohkem esile ning annab suurepärase võimaluse meile oma piirkonda sisukamalt tutvustada. Kuidas esile tuua piirkonna eripära Eesti ja maailma kontekstis, sellest räägib meile Heili Klandorf-Järvsoo EASi turismiarenduskeskusest.

Lõuna-Eesti Kultuurikompass on võimalus lugude jutustamise põhitõed taas endale meelde tuletada, mõista lugude jutustamise tähtsust ning olla valmis oma loo jutustamiseks aastal 2024. Tartu on koos Lõuna–Eestiga 2024. aasta Euroopa kultuuripealinn. Kultuuripealinna programmi ettevalmistamine loob meile võimaluse väga heaks koostööks nii maakonnatasandil kui ka regioonides. Samuti paneb see meid heas mõttes pingutama ja mõtlema nii-öelda kastist välja, teistmoodi ning oma piirkonnast kõik rikkused veel erilisemalt esile tooma kui kunagi varem, et olla teiste seas unikaalsed.