ARVAMUS

Tervishoius on viimasel ajal palju räägitud korrastamisest, järelevalve tugevdamisest ja patsiendi kaitsmisest. Kõlab hästi, sest kes siis ei tahaks, et abi oleks turvaline ja kvaliteetne. Aga nagu sageli juhtub, peitub kurat detailides ja veel enam selles, kuidas need detailid päriselus toimima hakkavad.

Riik on asunud muutma tervishoiuteenuste järelevalvet nii, et senisest enam ei vaadata üksnes seda, kas kabinetil on olemas õige sisustus, paberid korras ja tegevusluba seinal. Fookusesse peaks tõusma küsimus, mis on tegelikult kõige olulisem ehk mida patsiendile päriselt tehakse ja kas see vastab tänapäevasele meditsiinile. Uue eelnõuga antakse terviseametile rohkem õigust sekkuda, kui teenuse osutaja ületab oma pädevust või kasutab patsiendile potentsiaalselt kahjulikke võtteid. See on samm, mida paljud arstid ja patsiendid on tegelikult oodanud. Keegi ei peaks saama tervishoiu nime all pakkuda tegevusi, millel puudub teaduslik alus või mis võivad inimesele kahju teha. Siin tekib paratamatult küsimus: kas meil on piisavalt võimekas järelevalve, et seda uut vastutust ka päriselt kanda? Paberil võib kõik ilus välja näha, kuid kui järelevalveasutusel napib inimesi, aega või julgust sekkuda, jääb muutus poolikuks. On ka oht, et süsteem muutub liiga jäigaks ja keeruliseks, võib kannatada just see osa tervishoiust, mis niigi töötab piiri peal ehk väiksemad haiglad, perearstid ja maapiirkonnad. Seal ei ole liigset ressurssi ega ka aega lõputuks aruandluseks. Hea kavatsus võib halva teostuse korral hakata hoopis teenust pärssima. Eriti teravalt puudutab see ääremaid, kus valikuid on niigi vähe. Kui reegleid rakendatakse ühtemoodi nii suures haiglas kui ka väikeses piirkonnas, võib tulemuseks olla mitte parem kontroll, vaid lihtsalt vähem teenuseid.

Peale tervishoiu üldise järelevalve plaanitake muudatusi ka kiirabis. Täpsustatakse teenuse piire ja pikendatakse rahastuslepinguid. Paberil tähendab see stabiilsust. Patsiendi vaates on aga oluline üks asi, ja selleks on, kas abi jõuab õigel ajal kohale. Eriti kohtades, kus vahemaad on pikad ja aeg on kriitiline. Seal ei loe paraku aruandluse täpsus, vaid minutid.

Paberil muudatusi vaadates võib kogemata juhtuda, et patsiendi kaitsmise nimel ehitatakse süsteemi, mis kaitseb küll reegleid, aga mitte alati inimest nende reeglite taga.

Võrumaast räägitakse sageli kahe äärmuse kaudu. Ühelt poolt maaliline loodus, suitsusaunad ja rahulik elutempo, aga teiselt poolt tühjenevad külad, vähenevad teenused ja mure noorte lahkumise pärast. Mõlemad pildid on õiged, kuid kumbki ei kirjelda päriselt seda, mis praegu Võrumaal tegelikult toimub.

Küsimus ei ole enam selles, kas elu maal jääb alles, vaid küsimus on selles, kas riik suudab näha maapiirkonda partneri, mitte probleemina. Viimaste aastate kriisid on näidanud, et ääremaaks nimetatud piirkondadel on tegelikult strateegiline väärtus ning toidutootmine, energiajulgeolek, metsandus ja kogukondlik vastupidavus ei sünni ainult suurtes linnades. Võrumaa inimesed teavad hästi, mida tähendab hakkama saada, üksteist aidata ja oma kodukohta hoida. Seda kõike ei saa mõõta ainult SKT või kinnisvarahindade järgi. Samas ei saa lõputult rääkida kogukonnatundest, kui igapäevane elu muutub järjest keerulisemaks ning kui perearst jääb kaugele, buss käib harva ja kiire internet ei levi, siis ei piisa ilusatest sõnadest maaelu väärtustamise kohta. Noored ei koli ära ainult palga pärast, sageli lahkutakse seetõttu, et tulevik tundub ebamugav ja ebakindel. Üha rohkem mõjutab Eesti tulevikku ka lihtne demograafiline tõde, sest meid jääb vähemaks. Sünde on aastaid olnud vähem, kui oleks vaja rahvaarvu püsimiseks ning väiksemates piirkondades annab see eriti tugevalt tunda. Kui inimesi jääb vähemaks, siis väheneb paratamatult ka nõudlus elamispindade järele. See on teema, millest räägitakse seni liiga ettevaatlikult.

Aastaid on kinnisvara peetud peaaegu kindlaks investeeringuks ja tõepoolest, linnades võib see mõte veel mõnda aega toimida, kuid äärepiirkondades muutub olukord keerulisemaks. Võib ju osta Võrumaale korteri või vana talukoha lootuses, et selle väärtus ajas kasvab, kuid investeeringu tegelik väärtus sõltub lõpuks sellest, kas seal on inimesi, kes tahavad elada, töötada ja peret luua. See ei tähenda, et Võrumaal poleks tulevikku. Vastupidi. See tähendab, et piirkonna tugevus ei saa põhineda ainult kinnisvaraturul või lootusel, et hinnad ühel päeval tõusevad. Tulevik peab toetuma päris elule ehk ettevõtetele, töökohtadele, headele koolidele ja kogukondadele. Ainult nii tekib inimestel põhjus siia jääda või tagasi tulla.