ARVAMUS

23. juuni hommikul 1919 kirjutas põgeneva Saksa Landesveeri kukil oma üksustega Võnnu hõivanud kindral-major Ernst Põder samas alla käsule saavutatud võidu tähistamiseks: „Täna kella 8.30ks on soomusrongide dessantid ja 3 diviisi väeosad Võnnu linna ja tema ümbruskonna oma alla võtnud. Punkt. Vaenlase kaotused väga suured. Esti wabariigi rahvavägi, vaatamata meeleäraheitliku vaenlase wastupaneku peale, tungib edasi linna poole.

Meie julgeolek on saanud igapäevaseks kogemuseks, mis ulatub metsateedele, külavaheteedele ja uudistevoogu. Võrumaalt leitud drooni juhtum tõstatas küsimuse, kui valmis me tegelikult oleme märkama seda, mis ei kuulu harjumuspärasesse maastikku. Kui puuvõradesse takerdunud objekt jääb esialgu mitmekümnel ametnikul kahe silma vahele, siis on küsimus laiemas võimes olukordi õigesti tajuda ja hinnata. Kas tegemist oli liitlaste harjutusel kasutatud seadmega, vaenuliku luurevahendiga või eksinud tehnoloogiaga sõjapiirkonnast, näiteks Ukrainast? Vastuseid ei pruugi me saada ning sageli ei saagi. Ometi kasvab sellisest teadmatusest avalikkuse rahutus. Külas teatakse, et midagi toimus, kuid täpsustavad asjaolud kaovad kulisside taha. Tekib küsimus, kas teadmatus kaitseb meid või hoopis õõnestab usaldust riigi vastu.

Julgeolekuasutuste vaates on saladus sageli vältimatu tööriist. Samas vajab demokraatlik ühiskond ka selgitusruumi, kus põhimõtted ja raamid on arusaadavad. Inimesed ei vaja kõiki detaile, kuid nad vajavad kindlust, et olukord on kontrolli all ega jää seletamatuks.

Eelmisel nädalal testiti kriisivalmidust. Sireenid huilgasid ja ohuteavitused jõudsid paljudeni. Süsteem toimis, kuid mitte ühtlaselt. On piirkondi, kuhu signaal ei levi, eriti suvises looduses, kus lehed summutavad heli ja tähelepanu hajub. See ei ole kõrvaldetail, vaid osa reaalsest haavatavusest.

Suvi toob kaasa rahu ja aegluse, kuid julgeolek ei peatu koos puhkuste algusega. Küsimus on, kas suudame ühendada hooajalise rahu ja pideva valmisoleku või muutub suvi ajaks, mil loodame pigem õndsusele kui teabele ja tegutsemisvalmidusele, sest teadmatus olevatki ju õndsus. Millest ei tea, see ei saa ka liiga teha.

Meie kuulumine NATOsse ning koostöö liitlastega annab kindlust, kuid see ei asenda kohaliku tasandi teadlikkust. Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus ainult selles, mida tohib või ei tohi avalikult teada, vaid selles, kuidas hoida tasakaalu kaitse ja avatuse vahel. Julgeolek ei ole ainult piiride valvamine, vaid ka usaldus selle vastu, et inimesed teaksid piisavalt olukorras, kus tegelikult keegi ei tea täpselt, kui palju on piisav selleks, et parajalt valmis olla ning võimalikult vähe igapäevaellu paanikat lubada.