ARVAMUS

Igal kevadel kiputakse seisma sarnaste murede ees. Eksamiperiood on käes, tunnistusel ilutsevad neljad ja viied, kuid eksamipäeval selgub, et osa neist hinnetest on sisutühjad. Kui iga neljas põhikooli lõpetaja matemaatikas läbi kukub, ei saa seda enam nimetada ebaõnneks. See on muster. Ja mustrid ei teki juhuslikult.

Küsimus pole ainult õpilases, kuid nelja-viieline hinne peaks tähendama, et teadmised on kindlad ja oskused rakendatavad. Kui see nii ei ole, siis on hinne muutunud illusiooniks, lohutavaks märgiks, mis ei peegelda tegelikkust. Õpilane usub, et tal läheb hästi, lapsevanem usub sama, kool kinnitab seda numbriga. Siis tuleb eksam ja tõmbab selle fassaadi ühe päevaga maha. Siin ei saa aga uskujaid naiivseteks tembeldada, sest kui lapsevanema ja laps ei saa lähtuda hindest, siis millest veel? Terav küsimus tuleb esitada ka hindamissüsteemile. Liiga sageli hinnatakse protsessi, mitte tulemust. Ehk hinnatakse hoopis pingutust, mitte oskust. Teisalt võiks tunnistusele tulla püüdliku pingutamise puhul kolm, mitte aga neli või viis. Need kaks parimat hinnet peaksid jääma oskajate pärusmaaks, mitte märkima pingutajate lohutust.

Saab ju väita, et kui õpetajad vahetuvad, koormus kasvab ja tuge napib, muutub õpetamine paratamatult lünklikuks. Järjepidevus kaob, ootused muutuvad ja iga uus algus jätab midagi katki. Sellises olukorras ei ole ime, et osa õpilasi libiseb märkamatult läbi klassinumbri, aga ei tea isegi, millised teadmised sealt kaasa võetud said või kas need on piisavad, et minna edasi järgmisele tasemele või sooritada lõpuks eksam. Jälle ei pääse küsimusest: kes on siis süüdi? Mitte keegi üksinda ja kohe kindlasti mitte halb õnn. Kui tahame, et eksamitulemus ei oleks šokk, peab midagi muutuma. Kui hinded ei peegelda tõelist tulemust, siis kas neid üldse on mõtet ritta laduda ja kriteeriumiks seada? On ju palju arutletud, kas lapsi on üldse paslik hinnata. Ehk on see hoopis lisastress, ja kui tulemusega pole samuti midagi tarka peale hakata, siis kas tasub asja teha tegemise pärast. Neljavääriline tase peab ka päriselt tähendama nelja. Muidu jätkame igal kevadel sama näitemängu, kus tunnistus lubab rohkem kui teadmised kanda jaksavad.

Töökoormusest ja töö tähendusest räägitakse viimasel ajal üha äärmuslikumates toonides. Ühelt poolt kõlab nõue, et tootlikkus peab tõusma ja nõrgemad tuleb välja vahetada ning käsil olevad karmid ajad ei jäta ruumi mugavusele. Teisalt tekib sellele reaktsioon, kus kogu vastutus justkui lükatakse töötaja õlule. Selgub, et justkui oleks iga väsimine märk laiskusest ja iga paus märk allaandmisest. Nende kahe äärmuse vahele kipub aga kaduma kõige olulisem küsimus: milline tööelu on inimesele päriselt jätkusuutlik? Hiljutised sõnavõtud, kus rõhutatakse töötajate liigset mugavust ja vajadust pideva surve järele, peegeldavad üht majanduslikku loogikat. Ettevõtte eesmärk on kasum ja tööjõud on ressurss kasumi saavutamiseks. See on osaliselt tõsi, kuid kui seda mõtet käsitleda ainuvõimaliku tõena, tekib oht, et inimene taandataksegi ainult tootmisüksuseks. Sellises vaates muutub töö mitte elamise osaks, vaid elu keskseks mõõdupuuks.

Samas ei ole vastus ka vastupidises äärmuses, et töö peaks taanduma miinimumini ja pingutus kaduma. Ühiskond ei püsi üleval ilma panuseta ning heaolu ei teki iseenesest. Küsimus ei ole selles, kas töötada või mitte, vaid millise hinnaga ja millise piirini. Noorem põlvkond, keda mõnikord kiirustades nimetatakse laisaks, ei pruugi tegelikult olla vähem töövõimeline. Pigem on muutunud nende arusaam tasakaalust. Nad näevad selgemalt, et lõputu ületundide kultuur, läbipõlemine ja töö, mis neelab kogu elu, ei ole paratamatus, vaid valik. Ja nad oskavad endalt küsida, kas see valik on mõistlik. Kui töö muutub ainukeseks eksistentsi eesmärgiks, kaob ära see, mille nimel üldse pingutatakse ehk elu ise. Kui aga töö rolli liigselt vähendada, tekib küsimus, kes ja kuidas hoiab üleval ühiskonna toimimise. Kui aga töö jätab inimesele alles vaid väsimuse ja ebapiisava tasu, siis ei ole probleem enam indiviidis, vaid süsteemi tasakaalustamatuses. Tõenäoliselt ei lahene see küsimus kunagi ühe lihtsa vastusega. Küll aga võiks liikuda eemale siltidest „laisk noor” või „liiga mugav töötaja”. Selle asemel võiks hoopis küsida, kuidas kujundada tööelu, mis ei nõua inimeselt tema enda ärakustutamist. Töö võib olla vajalik ja isegi tähendusrikas, kuid see ei tohiks muutuda ainsaks mõõdupuuks, mille järgi inimese väärtust hinnatakse. 1. mai, töörahvapüha eel on paslik sellele tavapärasemast rohkem tähelepanu pöörata.