ARVAMUS

Aeg-ajalt tekib tunne, et hinnatõus ei ole enam majandusnähtus, vaid ilmastikunähtus, sest see ei küsi, kas oled valmis, vaid lihtsalt tuleb. 24protsendiline käibemaks toidule, teenustele ja eluks hädavajalikule tundub paberil küll neutraalne protsent, kuid poe kassas muutub see väga konkreetseks küsimuseks, mida jätta korvi, mida mitte. 

Võrdlus teiste riikidega ei too suurt lohutust. Kui ümberringi leidub kohti, kus toidule kehtib soodsam maksukoormus, siis meil on see justkui põhimõtteline valik. Maks peab olema ühtne ja sirge, olgu tagajärg milline tahes. Samal ajal räägitakse toidujulgeolekust, tarneahelatest ja regionaalsest vastupidavusest, nagu need oleksid eraldi maailmad.

Kütusehind lisab oma kihi. Kui diisli hind tõuseb, ei puuduta see pelgalt lõbusõitjaid, vaid ka põllumehi, kaupmehi, pakivedajaid … See on surve, mis tiksub läbi kogu ahela: traktorist veoautoni, laost poeriiulini. Kurb on aga see, et lõpuks jõuab hinnatõus tagasi sinnasamasse korvi, kus inimene seisab ja vaatab, kas võtta täna piim või jätta võtmata.

Siis on olnud geniaalseid ideepakkumisi, kus öeldakse, et lahendus on lihtne, kasvata toitu ise. Kui toiduhind ei sobi, istuta aed, mine metsa, ela iseseisvalt. Mõte on peaaegu romantiline, kuni tekivad praktilised küsimused. Kas metsa saab alati jalgsi? Kas seemnepood on kiviviske kaugusel või tuleb sinnanigi mootorsõidukit roolida?

Ühistransport ja alternatiivid peaksid siin appi tulema, aga ka need ei ela ahelast puutumatuna. Kui kütus kallineb, kallineb ka bussipilet. Kui linnas võetakse ära või piiratakse elektritõukerataste laenutust, kaob justkui üks odavama liikumise võimalus, mis seni täitis tühikut auto ja jalgsi käimise vahel. Alles jääb küsimus: kas lahendus on jalgratas igal aastaajal või lihtsalt väiksem liikumisruum?

Kas probleem on ainult hindades või selles, kuidas me oleme harjunud valikuid tegema? Kui kõik muutub kallimaks korraga, siis ei ole enam tegemist üksiku maksu või ühe kütusehinnaga, vaid süsteemiga, mis nihkub korraga käeulatusest liiga kaugele.

Võib-olla ongi kõige ebamugavam see, et selget vastust ei ole. On ainult küsimus, kui palju kohanemist saab veel nimetada normaalseks eluliselt vajalikuks sihtkohta jõudmiseks ning millal muutub see lihtsalt pidevaks kohanemiseks ilma oodatud stabiilse lõpp-punktita.

Toit on saanud meie ajastu üheks kõige tundlikumaks teemaks. Mitte seetõttu, et seda oleks vähem, vaid et selle kättesaadavus pole enam iseenesestmõistetav. Toidukaupade kallinemine on muutnud igapäevased valikud paljude jaoks valusaks arvestuseks, kas osta kvaliteeti või kvantiteeti, kas lubada endale värsket või teha mööndusi.

Väimelasse kerkiv uus toidukeskus on ühelt poolt märk arengust ja ettevõtlikkusest. Kohalik firma laiendab haaret juba kuuenda poeni, see näitab usku piirkonda ja inimestesse. Kuid samal ajal kerkib paratamatu küsimus: kas toidupoode on varsti üldse nii palju vaja? Kui ostujõud ei kasva samas tempos hindadega, võivad uued poed hakata konkureerima mitte niivõrd kvaliteedi, vaid klientide nappuse pärast.

Inimeste toimetulek määrab lõpuks kõik. Kui raha ei jätku, ei aita ka kõige moodsam kauplus. See sunnib küsima, kas poed peaksid oma sortimenti ümber kujundama ja paiskama sinna vähem luksust ning rohkem taskukohasust. Kuid kas see ei vii meid nõiaringi, kus valik muutub ühekülgseks ja kvaliteet langeb? Toit ei ole pelgalt kaup, vaid osa elukvaliteedist.

Kaupluste kõrval on esile kerkinud toidujagamiskapid, mis on vaikne, kuid kõnekas märk ühiskonna muutumisest. Kappida eesmärk on lihtne: päästa toit raiskamisest ja aidata abivajajaid. Tegelikkus on aga keerulisem. Kas need kapid jõuavad nendeni, kes abi kõige rohkem vajavad või jääb sisu neile, kes ei pelga päevavalges kogu kraami süüdimatult kaasa haarata? Häbitunne võib olla suurem takistus kui nälg ise.

Samas ei saa üheselt hukka mõista ka neid, kes sealt rohkem võtavad. On lihtne sildistada, raskem mõista. Võib-olla on tegemist inimestega, kes elavad pidevas puuduses. Võib-olla leidub ka neid, kes näevad selles võimalust edasi müüa või lihtsalt süsteemi ära kasutada. Küsimus pole ainult inimeste käitumises, vaid ka süsteemi ülesehituses ehk kuidas tagada, et abi jõuaks õigesse kohta.

Ja mida teha toiduga, mille säilivusaeg on lõppemas? Poed seisavad iga päev selle dilemma ees. Ära visata tundub moraalselt vale, kuid tasuta jagamine ei pruugi alati täita soovitud eesmärki. Võib-olla peitub lahendus paremas koostöös kogukondade, heategevusorganisatsioonide ja kaubanduse vahel.

Väimela uus toidukeskus ei ole pelgalt järjekordne pood. See on sümbol ajast, kus toit on korraga nii küllus kui ka defitsiit. Küsimus ei ole ainult selles, kas inimesed jaksavad sealt osta, vaid ka selles, kuidas me ühiskonnana toitu väärtustame, jagame ja kättesaadavaks teeme.