ARVAMUS

Väikelinna padelipalavik on ehe näide sellest, kuidas uus ja põnev võib korraks tunduda lausa vältimatu. Alles aasta tagasi avati esimene sisehall, mis olude sunnil veidi madalama laega ja tehtud rohkem tahtejõu kui rahakoti toel. Rahvas rõõmustas ja õigusega, sest lõpuks ometi midagi uut, midagi suure linna moodi. Väljakud täitusid, reketid leidsid mängijad ja tervitati ka väikelinnas lõpuks seda uut ajastut, padeliajastut.

Siis tulid väliväljakud. Loomulikult, miks mitte võtta maksimumi lühikesest suvest ja teha seda heitlikust ilmast hoolimata. Nüüd, justkui loogilise jätkuna, kerkib linna teinegi sisehall, sest kaaskodanike edu ei ole paslik ainult kõrvalt pealt vaadata. Seekord tehakse „õige”, kõrgema laega, moodsamate lahendustega uhiuus hallihoone, mitte ei kohaldata juba olemasolevat.

Aga küsimus ei ole tegelikult selles, kumb hall on parem. Küsimus on hoopis lihtsam ja ebamugavam: kui palju on neid, kes päriselt mängivad? Mitte korra uudishimust, vaid regulaarselt, aasta läbi, ka siis, kui esialgne vaimustus on ammu vaibunud ja reket tahab vägisi kappi tolmu koguma jääda.

Väikelinna mastaabis ei määra edu mitte ruutmeetrid, lae kõrgus ega investeeringu suurus, vaid inimeste harjumused. Esimese hooga proovitakse kõik ära. Teisel aastal valitakse juba hoolikamalt. Kolmandaks jäävad alles need, kes ei loobu. Ja neid ei ole kunagi lõpmatuseni, pigem käputäis.

Konkurents iseenesest on tervitatav. Tarbija võidab, vähemalt mõneks ajaks. Hinnad on paindlikumad, kampaaniad sagenevad ja iga hall püüab tõestada, et just tema juures on mäng kuidagi parem või soodsam. Tekib isegi teatav hasart, kes kelle üle mängib, mitte ainult väljakul, vaid ka hinnakirjas.

Lõputult see ei kesta, sest ühel hetkel saab selgeks, et mängijaid ei ole juurde tekkinud sama tempoga kui väljakuid. Siis ei aita enam kõrgem lagi ega säravamad prožektorid. Siis loeb see, kes suudab hoida tuled põlemas igal ajal, kui platsid ei täitu enam iseenesest.

Padel ei ole pelgalt spordiala. See on sotsiaalne harjumus, mis vajab kogukonda, rutiini ja põhjust tagasi tulla. Kahjuks kogukond ei kasva samas tempos, nagu kerkivad seinad ja katus. Seega ei pruugi küsimus olla selles, kas kaks halli on liiast. Küsimus on pigem selles, kumb suudab päriselt ellu jääda. Ehk suudavad hallid siiski ka padelihuvilisi juurde toota? Hullemal juhul vindutakse kahekesi pärast uue trendi tuules jooksmist.

Võrusoo tööstusparki kerkib suur treeninghall padeli ja tennise jaoks

Viimasel ajal on Balti riikide kodanikud saanud oma elu turvalisuse osas uue õppetunni, sest sõda ei küsi luba, see võib eksida vales õhuruumis ja maanduda sinu koduaia kohal. Ukraina ja Venemaa konflikt, mille mõjusfääri me mugavalt „kusagil mujal” paigutame, on hakanud meie igapäevaellu tungima droonidena mis eksivad siia-sinna ja toovad sõjategevuse ootamatult meie õuele. Segadus, hirm ja küsimused vastutuse kohta ei ole enam teoreetilised, need on käega katsutavad.

Ametkondadel on olemas kõik vajalik jälgimiseks, analüüsimiseks ja vajaduse korral sekkumiseks. Aga reaalsus on karm, sest droonid liiguvad kiiremini kui bürokraatia. Inimene seisab silmitsi olukorraga, kus ta peab ootama, kuni abi kohale jõuab, samal ajal kui oht lendab tema akna all. Selline süsteem on elegantne riigi tasemel, aga elanikule jätab see ainult abituse tunde.

Küsimus, kas kodanikul peaks olema seaduslik õigus neutraliseerida vahetu oht, muutub iga drooni eksimisega järjest teravamaks. See ei ole kutse omavoliks, vaid tunnistus reaalsusest, sest sõda ei küsi luba, see ei hooli piiridest ja ei järgi meie kehtivaid seadusi. Kui järgmine droon satub Eesti või mõne Balti riigi õhuruumi, ei ole enam aega arutada, kes peaks vastutama, tegelik ohutus peab algama inimesele antud võimalusest ja loast, kes on vahetult ohus.

Me soovime elada turvalises riigis, kus sõda on „kusagil mujal”, kuid iga järgmine juhtum tõestab, et turvalisus ei ole kirja pandud kontseptsioon, vaid võime reageerida, kui ähvardus on käega katsutav ja vahetu. Seni, kuni vastutus ja otsustusjõud jäävad ainult ametkondade kätte, võib reaalne oht jõuda inimesteni kiiremini, kui abi kohale jõuab. Ja kui inimesed ei saa kaitsta oma elu ja kodu, jääb lubadus turvalisusest ainult paberile.

On aeg tunnistada, et meie seadused ei tohi jääda lihtsalt teoreetiliseks raamistikuks, vaid peavad kajastama reaalsust, kus droonid võivad hetkega sattuda igaühe koduõuele. Iga uus juhtum peaks kiirendama arutelu selle üle, kuidas tagada kodanike turvalisus olukordades, kus tavalised kaitsemehhanismid ei jõua kohale piisavalt kiiresti.

Turvalisus ei tohi olla luksus. Turvalisus peaks olema võime ning võimalus tegutseda, kui elu, kodu või ümbrus on vahetult ohus.