ARVAMUS

Rootsi vangid hakkavad kandma karistust Eestis. Pärast kuid kestnud arutelusid ei ole küsimus enam selles, kas nad tulevad, vaid selles, mida see tähendab Lõuna-Eestile ja kogu Eesti ühiskonnale. Esimene reaktsioon on paljudel olnud emotsionaalne. See on mõistetav. Kui räägitakse sadadest välisriigi kinnipeetavatest, tekivad küsimused turvalisusest, kogukondade tulevikust ja sellest, kas Eesti on ikka peremees omaenda õuel. Need on loomulikud küsimused olukorras, mida veel mõni aasta tagasi oleks peetud üsna uskumatuks. Samas ei tasu unustada, et vangid ei koli siia elama. Nad saabuvad kinnisesse süsteemi ja ka Lõuna-Eesti inimeste igapäevaelu ei muutu üleöö. Tänavatel ei hakka kõndima võõrad kurjategijad ega muutu Tartu, Võru või Valga kuidagi teistsuguseks paigaks lihtsalt seetõttu, et vanglamüüride taga kõlab rohkem rootsi keelt.

Ometi oleks ekslik väita, et midagi ei muutu. Aastaid oleme olnud riik, kes otsib võimalusi ja koostööpartnereid. Nüüd oleme olukorras, kus üks jõukam Euroopa riik maksab meile sisuliselt teenuse eest, mida ta ise enam piisavas mahus pakkuda ei suuda. Kas see on märk Eesti tugevusest või nõrkusest? Ühed näevad selles tunnustust Eesti vanglasüsteemile. Kui Rootsi usaldab oma kinnipeetavad Eesti hoole alla, peab siinne süsteem olema professionaalne ja usaldusväärne. Teised näevad selles aga märki, et väiksemad riigid täidavad üha sagedamini ülesandeid, millega suuremad riigid ise toime ei tule või ei soovi toime tulla. Ometi jääb õhku küsimus, miks peab üks piirkond oma võimalusi otsima just sellisest valdkonnast. See ei ole etteheide vanglatöötajatele. Vastupidi. Nende töö on vajalik ja sageli alahinnatud. Küsimus on pigem selles, millise loo me Lõuna-Eestist räägime. Kas piirkonnast, mis pakub lahendusi, või piirkonnast, kuhu paigutatakse probleemid?

Kõige huvitavam on aga see, kui kiiresti on avalik arutelu liikunud hirmudelt identiteedi küsimusteni. Rootsi vangid ise ei pruugigi olla selle loo peategelased. Meie soov olla avatud, praktiline ja koostööaldis riik põrkub sooviga säilitada tunne, et kõik oluline otsustatakse meie endi huvidest lähtuvalt. Tõenäoliselt ei juhtu midagi dramaatilist. Kuid sama võimalik on, et sellest saab märk ühest suuremast muutusest ehk ajastust, kus riigid ei vaheta enam ainult kaupu ja teenuseid, vaid ka vastutust.

Riigikaitse algab ammu enne seda, kui keegi tõmbab selga vormi või astub ajateenistusse. Riigikaitse algab teadmisest, et kriisi korral on igal kodanikul oma roll ja just seetõttu on noorte riigikaitselaagrid vajalikud ka tänapäeval, ehkki nende eesmärk ei pruugi enam olla sama mis aegu tagasi. Sageli meenutatakse riigikaitselaagreid kui paiku, kus kaevati kaevikuid, marsiti metsas ja harjutati sõdurielu. Sellisel tegevusel oli oma mõte ajal, mil laagrit nähti peamiselt ettevalmistusena ajateenistuseks. Praegune olukord on aga muutunud. Laagrites osalevad üha rohkem ka tüdrukud, kellest enamik ei lähe kaitseväeteenistusse. Samal ajal räägitakse üha rohkem laiapindsest riigikaitsest, kus kriisidega toimetulemine ei ole ainult sõdurite ülesanne.

Sellest ei maksa siiski järeldada, et riigikaitselaagrid oleksid oma aja ära elanud. Vastupidi. Küsimus ei ole selles, kas laagreid on vaja, vaid selles, mida seal õpetada. Sõjalised algteadmised peaksid laagrites kindlasti säilima. Eesti julgeolekuolukord ei luba teha nägu, nagu relvastatud konflikti võimalust ei eksisteeriks. Noored peaksid mõistma, kuidas toimib riigikaitse, milline on kaitseväe ja Kaitseliidu roll ning mida tähendab vastupanuvõime. Kuid sama oluline on õpetada oskusi, mida vajab kogu ühiskond. Esmaabi, kriisivarude planeerimine, käitumine elektri- ja sidekatkestuste korral, valeinfo äratundmine, küberturvalisus ning koostöö kogukonnas on teadmised, mida vajavad nii tulevased sõdurid kui ka need, kes kunagi vormi ei kanna. Kui riik soovib suurendada ühiskonna vastupidavust, tuleb just neile teemadele senisest rohkem tähelepanu pöörata.

Arutelu naiste võimaliku kohustusliku ajateenistuse kehtestamise üle lisab küsimusele veel ühe mõõtme. Eesti rahvastik väheneb, ent kaitseväe vajadused ei kao. Võimalik, et tulevikus tuleb tõepoolest kaaluda süsteemi, kus riigikaitsesse panustavad kohustuslikult nii mehed kui ka naised. Kui selline otsus kunagi tehakse, muutub ka riigikaitselaagrite roll. Siis oleksid need loomulikuks sissejuhatuseks kogu noore põlvkonna teenistusele. Samas ei tohiks laagrite väärtust siduda üksnes tulevase ajateenistusega. Riigikaitse ei ole ainult relv käes kaevikus seismine. Riigikaitse on võime hoida toimimas perekonda, kogukonda ja riiki ka kõige keerulisemates oludes. Selleks valmistumine on vajalik sõltumata soost või tulevasest karjäärist.