ARVAMUS

12 minutit on lühike aeg, aga üllatavalt produktiivne, kui tead, mida teha. 12 minutit on võrdne 720 sekundiga ehk piisavalt, et alustada või lõpetada mitut väikest tegevust. Kaheteistkümne minutiga jõuab kohvi valmis keeta ja selle koos hommikuse ajalehega rahulikult ära juua. Sama ajaga jõuab sõita Võru kesklinnast Rõugesse või lugeda lapsele unejutuks ühe peatüki. Kaheteistkümne minutiga jõuab jõusaalis teha korraliku soojenduse või telefonis läbi kerida terve uudisteportaali. Aga sama ajaga suutsid kolm Vene MiG-31 hävitajat reedel rikkuda Eesti õhuruumi. Nad jäid meie taevasse kauemaks, kui kestab tavaline sirutav tööpaus.

See polnud eksitus või juhuslik triiv. NATO reageeris viivitamata oma hävitajatega, Eesti aga taotles konsultatsioone alliansi aluslepingu 4. artikli alusel. Niisuguseid nõupidamisi pole kergel käel kokku kutsutud: pärast Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu on see alles kolmas kord, kui liitlased kogunevad niimoodi. Mõni nädal tagasi pidas Poola vajalikuks sama sammu, kui tema õhuruumi ilmusid Vene droonid.

Kui mõelda, kui vähe on 12 minutit inimese igapäevaelus, siis riigi julgeolekus võib see olla igavik. Selle ajaga jõuab vaenulik lennuk lennata üle maakonna, teha luurepilte või koguni rünnata. Kui meie vabadus ja turvatunne ripuvad õhus, pole ükski minut tühine. Teisalt, kui kõrvutada see 12 minutit millegi argisega, siis näiteks 12minutilist hilinemist ei peeta suuremaks tabuks.

Selline õhuruumi rikkumine on nagu proovikivi või test, kui tähelepanelikud ja otsustavad me oleme. Venemaa lennuriistad ei reisi Eestisse juhuslikult, vaid kalkuleerivad iga sammu, iga minuti. Just seepärast peab meie vastus olema sama kiire ja täpne kui sekundi murdosal tehtud kaitsemanööver.

Need 12 minutit ei kuulu unustamisele. Nad tuletavad meelde, et vabadus ei ole kord juba saavutatud mugavus, vaid igapäevane pingutus. Meie kohus on seista selle eest, et järgmised 12 minutit oleksid juba meie kontrolli all ja mitte nende, kes meie piire katsuvad.

Õiglus on sõna, mis peaks tähendama midagi püsivat ja kõigutamatut. Ometi on meie igapäevaelu täis hetki, mil tundub, et õiglus on midagi tabamatut, justkui jahisaak, mida näeme vilksamas, kuid mis lipsab iga kord käeulatusest kaugemale. Kõige valusamalt kogeme seda tervise valdkonnas.

Haigus ei küsi luba. Ta ei tee vahet rikkal ja vaesel, lapsel ja vanuril. Ometi määrab inimese võimalused paraneda sageli mitte arsti oskus, vaid rahakoti paksus ja kogukonna heldus. Kui tervisekassa otsustab, et mõni uus ja kallis ravim ei kuulu toetatud loetellu, jääb haige ja tema pere lootma vaid annetajate headusele. Kuidas see kokku kõlab tõdemusega, et elu on meie suurim väärtus? Kas pole elu siis tõesti püha?

Oleme jõudnud paradoksini. Iga töötav inimene maksab kohusetruult sotsiaalmaksu, lootes, et häda korral saab ta riigilt tuge. Kui aga häda käes, öeldakse, et kahjuks mitte. Õiglus tähendabki siis annetuskampaaniaid, südantlõhestavaid lugusid ja avaliku abi küsimist. Hea, et häid inimesi on, ent kas riik tohib oma kohustusi neile niimoodi delegeerida?

Samal ajal loeme, kuidas tervisekassa kulutab kümneid tuhandeid laristavatele suvepäevadele. See on küll vaid detail, kuid kõnekas detail. Kui inimeste elu ja tervis sõltuvad kümnetest või sadadest tuhandetest eurodest, siis kas poleks õiglasem, et iga euro suunataks esmalt sinna, kus mängus on elu ja surm? Mis on siin läinud valesti, et peame võrdsuse ja õigluse nimel toetuma annetustele, mitte süsteemile, mis peaks meid kaitsma?

Õigluse otsimine ei piirdu aga ainult meditsiiniga. Hiljutised kohtuotsused, mis meenutasid aastatetaguseid vangerdusi, näitavad, et ka õigusemõistmine on veniv ja vaevaline. Kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, selles pole midagi uut. Aga kas need jahvatavad ka õiglaselt? Seda otsustada on keeruline. Liiga sageli näib, et süü ja karistus ei käi käsikäes, või et need, kellel on rohkem ressursse, suudavad süsteemi paremini enda kasuks kallutada.

Tõsi, õiglus ei tule üleöö. Kuid kui inimestel tekib tunne, et õiglus on luksuskaup, olenemata valdkonnast, siis mureneb usk.

Jaht õiglusele jätkub. Küsimus on, kas suudame selle lõpuks kätte saada või jääbki see igaveseks kauguses vilksatavaks varjuks.