ARVAMUS

Palava suveilmaga tervisemured ei küsi aega ega kohta. Päikesepõletus, kõhuviirused, puugihammustused, palavik ja isegi külmetushaigused on suvised "kaasreisijad", millega inimesed sageli satuvad EMO ukse taha. Mida teha, kui perearsti juurde ei pääse ja EMO visiit tasub end ära vaid hädaolukorras? Küsimus pole pelgalt mugavuses – tervisemurega inimene otsib reaalset ja kiiret abi, mida süsteem sageli ei suuda pakkuda.

Tõsiasi on see, et meie erakorralise meditsiini osakonnad töötavad pidevalt ülekoormuse piiril. Igal nädalal pöördub sinna sadu inimesi, kelle mure ei ole väidetavalt erakorraline. EMOsse tullakse kurguvalu, puugi eemaldamise või isegi lihtsalt köha pärast. Samal ajal on perearstikeskused suvepuhkuste ajal hõredamalt mehitatud ja telefonile ei vasta keegi. Inimesel tekib õigustatud tunne, et teda jäetakse tema murega üksi. Ja kui oled palavikus, valutava kurguga või paanikas, ei taha keegi kuulda, et „võta number ja oota nädal”.

Kas siin tuleks appi võtta meie tervishoiusüsteemi sageli alahinnatud, ent ääretult väärtuslik osa – apteegid ja apteekrid? Eestis on üle 450 apteegi, paljud neist avatud seitse päeva nädalas ning ilma eelneva registreerimiseta. Apteekides töötavad kõrgelt haritud proviisorid ja farmatseudid, kelle teadmised võimaldavad teha esmase tervisemure puhul just seda, mida EMO ja perearstide koormuse vähendamiseks vaja – esmast triaaži ja nõustamist.

Kas sellest aga ka reaalset abi on? Kas inimene saab leevendust ja rahutunde südamesse? Milline on tulevik, kas apteegid on peagi nagu EMO koridoris, kus inimesed ei soeta medikamente, vaid hoopis soovivad diagnoosi? Mis jääb siis aga EMO ja perearstikeskuste ülesandeks? Selmet parandada süsteemi, mis on olemas ning mille eest inimene maksab suunatakse ta edasi kolmandasse kohta, mille esindajad ootavad samuti tasu.

Tervisekassa on öelnud selgelt: raha jääb puudu, iga aasta. Kui tervishoid ei suuda kasvada meie vajaduste tempos, tuleb meil ise hakata mõistlikumaid valikuid tegema. Apteek kui esmane kontaktpunkt tervisemurega ei ole väidetavalt kompromiss, vaid tark lahendus. Tekib küsimus, kellele ja mis murega?

Venemaa tegevus Eesti piiri lähedal on jõudnud uude, nähtamatusse, ent ohtlikku faasi. Kingissepa piirkonda paigutatud neljas sõjaline elektroonilise võitluse süsteem ei ole pelgalt tehniline detail, vaid see on sihilik rahvusvahelisi norme eirav rünnak, mille mõju ulatub juba Lääne-Eesti saarteni. Segades GPS-signaale, seab Venemaa ohtu meie turvalisuse, elutähtsad teenused ja isegi igapäevase elu.

Nähtamatu GPS-häire võib merel tunduda tühise ebamugavusena, kuid udu, halb ilm või kitsas väin muudab selle eluohtlikuks. Kui politsei või piirivalve ei näe reaalajas oma koordinaate või kui droon ei suuda lennata turvaliselt, siis ei ole see enam pelgalt tehniline probleem, see on suveräänsuse õõnestamine. Sisejulgeolekuametid ei pea küll relvi, kuid nad on pidevas „kontaktis” naaberriigi sõjatehnikaga. Mitte lahinguväljal, vaid raadiolainetes.

Venemaa õigustab oma tegevust väitega, et see on „kaitseks”. Ent rahvusvaheline õigus ütleb selgelt: ühe riigi „kaitse” ei tohi rikkuda teise territooriumil toimivate seadmete tööd. Eesti on protestinud, ent need on tagasi lükatud. Selline käitumine pole mitte ainult vastutustundetu, vaid ka ohtlikult ettearvamatu. Me ei räägi enam ainult Ida-Eestist – häired ulatuvad Voosi kurku, Vormsini, Kõpu poolsaarele.

Meie vastus ei saa olla pelk diplomaatiline noot. Nagu siseministeerium ja digiministeerium on juba alustanud, tuleb suurendada võimekust tuvastada, jälgida ja neutraliseerida häiringuid. Ka avalikkus peab olema teadlik – nii nagu meresõitja peab oskama navigeerida ka GPSita, peab ühiskond mõistma, et meie mugavuste taga peitub habras tehnoloogiline maailm. Samas on oluline mõista, et GPS pole ainult mugavusteenus. See on osa kriitilisest taristust, millele tuginevad päästeteenistused, lennuliiklus, laevandus ja isegi pangandussüsteemid. Kui selle töökindlus seatakse küsimärgi alla, tekib ühiskonnas ebakindlus, mida vaenulikud jõud võivad kergesti ära kasutada. GPS-häire ei ole lihtsalt tehniline rike, see on süsteemne nõrgestamine.