ARVAMUS

Reede varahommikul sai Võru elanik Peeter (nimi muudetud – toim.) tõelise jõuluüllatuse osaliseks – aga mitte sellise, mida keegi ootaks. Kui enamasti tähistavad jõulutunde tekkimist küünlavalgus, piparkoogilõhn ja ehk ka mõni advendilaul, siis Peetri kodus olid selleks hoopis helikopteri mootorimöire ja eredate LED-tulede valgus.

„Ma ei tea, mis toimub,” alustas häiritud Peeter meie reporterile lugu jutustades. „Ärkasin keset hommikuund, kui järsku oli kogu hoov ja maja valge nagu päevavalges. Mõtlesin juba, et kas Jeesus tuleb tagasi või on jõuluvana täiesti uue tehnoloogia peale läinud – noh, saata saaniga valgustatud kopter!”

Peeter tunnistab, et unise peaga ajas ta end voodist püsti, istus voodile ja püüdis pükse jalga tõmmata, kuid enne, kui see täielikult õnnestus, kihutas möirgav kopter madalalt üle maja. „Mis sest, et püksid olid poolenisti veel põrandal – vahtisin ainult seda valgustust ja mõtlesin, miks nad just minu maja peale maanduda tahavad!”

Selgus, et tegemist oli kaitseväe õppustega, kus harjutati pimedas lendamist ja manööverdamist, aga Peetrile see selgitus erilist rahu ei toonud. „Saage aru, Võru pole mingi Hollywood, et me siin ööd-päevad helikaga linna peal tiirleme. Minge üle Tamula ja lennake seal metsade kohal. Seal ei ärka keegi vast alasti!”

JUHTKIRI Raha, rahu või mõlemad?

18.11.2025

Neli moodsat patrullbussi alustab siin kandis teenistust

18.11.2025

Eksperdid: investeeringud tervisesse peavad olema hästi sihitud

17.11.2025

Kas ja kuidas mõjutab töötuna rasedaks jäämine emapuhkust ja vanemahüvitist

18.11.2025

More from this category

Käes on novembrikuu viimane nädal. Ukse ees on jõulukuu. Jõulud on aeg, mis peaks tooma ja võiks tuua helguse hinge, kuid paljudel tekib helguse kõrvale iseeneseslik frustratsioon.

Armastatakse öelda, et jõulud tulevad igal aastal samal ajal ning eeskujulikes peredes arvestataksegi sellega, et detsembrikuus on kulud suuremad ja hoitakse selle võrra ülejäänud aasta kokku, et kingiraha ikka väärikalt jaguks. Mingis mõttes mõistetav, kuid kui kogu kokkuhoid ei ole nii suur, et jaguks nii hinnatõusu kui ka kingiraha katteks, mida siis teha? Sellisel puhul sammubki käsikäes jõuluhelgusega hinge ahastus.

Kõik me soovime jõulude ajal kinkida ja kinke saada, sest me oleme inimesed. Isegi need, kes jõuludest suurt ei pea, ihkavad seda samuti, kas või salaja. Ihkavad ka need, kes ei ole saanud ühel või teisel põhjusel iial ühtki kinki kinkida või ei ole olnud au olla kingisaajaks. Kui võimalusi on laiemalt käes, siis on ka jagamine lihtsam. Kui aga igalt poolt vägisi võimalusi kärbitakse, siis surutakse nurka ka vanad traditsioonid.

Jõuluaeg on ka periood, kus toonitatakse, et nõrgemaid tuleb aidata. Igaüks saab justkui teha head, annetades neile, kes on parasjagu oma eluga kehvemas seisus, kui me ise oleme. Kutsutakse üles annetama enneaegsete laste raviks ning ellujäämiseks, vähiravifondile, loomade varjupaigale ja teistelegi organisatsioonidele. Eesmärk on üllas, kuid kas ennekõike ei peaks me annetama kingid oma lähedastele, et nad tunneksid rõõmu ja oleksid seeläbi terved? Kas me ei peaks kinkima jõuluõhtul kingitust oma lemmikloomale ja andma parima selleks, et temast ei saaks ühte abivajajat ja lisakohustust varjupaigale? Annetamine on heategu, tingimata, kuid kui palju head teha on mõistlik? Kõige lihtsam mõõdupuu on ilmselt see, et heategu on niikaua väärt tegemist, kuniks ei kannata iseenda ja oma lähedaste heaolu.

Maailma päästa ei suuda keegi ja ei tasu ka enda võimaluste ringi teistele head tehes nõnda kokku tõmmata, et sellest haigeks jääb. Annetagem abivajajatele, kuid ärgem seeläbi jätkem unarusse iseend ja oma lähedasi.

FOTO: Aigar Nagel (AI)