ARVAMUS

Võrumaast räägitakse sageli kahe äärmuse kaudu. Ühelt poolt maaliline loodus, suitsusaunad ja rahulik elutempo, aga teiselt poolt tühjenevad külad, vähenevad teenused ja mure noorte lahkumise pärast. Mõlemad pildid on õiged, kuid kumbki ei kirjelda päriselt seda, mis praegu Võrumaal tegelikult toimub.

Küsimus ei ole enam selles, kas elu maal jääb alles, vaid küsimus on selles, kas riik suudab näha maapiirkonda partneri, mitte probleemina. Viimaste aastate kriisid on näidanud, et ääremaaks nimetatud piirkondadel on tegelikult strateegiline väärtus ning toidutootmine, energiajulgeolek, metsandus ja kogukondlik vastupidavus ei sünni ainult suurtes linnades. Võrumaa inimesed teavad hästi, mida tähendab hakkama saada, üksteist aidata ja oma kodukohta hoida. Seda kõike ei saa mõõta ainult SKT või kinnisvarahindade järgi. Samas ei saa lõputult rääkida kogukonnatundest, kui igapäevane elu muutub järjest keerulisemaks ning kui perearst jääb kaugele, buss käib harva ja kiire internet ei levi, siis ei piisa ilusatest sõnadest maaelu väärtustamise kohta. Noored ei koli ära ainult palga pärast, sageli lahkutakse seetõttu, et tulevik tundub ebamugav ja ebakindel. Üha rohkem mõjutab Eesti tulevikku ka lihtne demograafiline tõde, sest meid jääb vähemaks. Sünde on aastaid olnud vähem, kui oleks vaja rahvaarvu püsimiseks ning väiksemates piirkondades annab see eriti tugevalt tunda. Kui inimesi jääb vähemaks, siis väheneb paratamatult ka nõudlus elamispindade järele. See on teema, millest räägitakse seni liiga ettevaatlikult.

Aastaid on kinnisvara peetud peaaegu kindlaks investeeringuks ja tõepoolest, linnades võib see mõte veel mõnda aega toimida, kuid äärepiirkondades muutub olukord keerulisemaks. Võib ju osta Võrumaale korteri või vana talukoha lootuses, et selle väärtus ajas kasvab, kuid investeeringu tegelik väärtus sõltub lõpuks sellest, kas seal on inimesi, kes tahavad elada, töötada ja peret luua. See ei tähenda, et Võrumaal poleks tulevikku. Vastupidi. See tähendab, et piirkonna tugevus ei saa põhineda ainult kinnisvaraturul või lootusel, et hinnad ühel päeval tõusevad. Tulevik peab toetuma päris elule ehk ettevõtetele, töökohtadele, headele koolidele ja kogukondadele. Ainult nii tekib inimestel põhjus siia jääda või tagasi tulla.

On jälle see aeg, kus maailm täitub korraga kahe suure tundega. Esiteks emaduse ülistamise ning teiseks Euroopa päästmisega. Emadepäev ja Euroopa päev on kaks püha, mille vahel on rohkem ühist kui esmapilgul paistab. Mõlemad põhinevad ideel, et keegi suurem ja targem hoolitseb meie eest isegi siis, kui me ise eriti hakkama ei saa. Vahe on vaid selles, et ema vähemalt ütleb otse, kui rumalusi tehakse. Euroopa seevastu räägib pehmelt, koostöiselt ja kümnes ametlikus dokumendis korraga. Kui elekter kallineb, on see rohepööre. Kui tööstus lahkub, on see üleminek. Kui inimesed muutuvad vaesemaks, nimetatakse seda kohanemiseks. Sõnad on tänapäeva poliitika kõige taastuvam ressurss. Euroopa idees on midagi sügavalt emalikku, sest ta õpetab jagama, manitseb kaklejaid ning saadab raha neile, kes lubavad järgmisel korral paremini käituda. Mõni liikmesriik meenutab seejuures teismelist, kes laenab taskuraha, lõhub toa ära ja süüdistab siis kasvatust. 

Ka Eesti on kummalises vanuses. Me tahame olla põhjamaine digiriik, aga vihastame endiselt parkimistrahvide, automaksu ja piimapaki kolmesendise hinnatõusu pärast. Me räägime julgelt julgeolekust, kuid kardame vaikides tulevikku, kus inimene peab töötama kauem, maksma rohkem ja lootma vähem. Kõik see toimub ajal, mil avalik debatt meenutab järjest rohkem köögitüli pärast perekondlikku juubelilauda, kus kõik räägivad korraga, aga keegi ei kuula. Emadepäeval tänatakse emasid tingimusteta armastuse eest, aga ühiskond ise muutub järjest tingimuslikumaks. Ole edukas, aga tagasihoidlik, samas ole ettevõtlik, aga ära teeni liiga palju. Me räägime vaimsest tervisest rohkem kui kunagi varem, ent inimestel on üha vähem tunne, et nad tohivad eksida. Euroopa päev tuleb tänavu taas kõnede, lippude ja kontsertidega. Räägitakse ühtsusest ajal, mil pooled eurooplased tunnevad, et neid ei kuulata, ning teine pool kardab, et kuulatakse valesid inimesi. Demokraatia suurim probleem pole praegu mitte äärmuslus, vaid väsimus, sest inimesed ei usu enam suuri ideid, nad tahavad lihtsalt, et arved saaks makstud ja lapsed turvaliselt kooli.

Võib-olla ongi emadepäev ausam püha kui Euroopa päev, sest ema ei luba ideaalset maailma. Ta ütleb lihtsalt: pane jope selga, väljas on külm.