Kevadet oodatakse meil alati pisut kannatamatult. Niipea, kui aastavahetuse ilutulestik on vaibunud ja pimedad õhtud jälle pikemaks venivad, hakkab kusagil kuklas tiksuma teadmine, et nüüd pole enam kaua. Kalender võib küll väita, et kevad algab märtsi teises pooles, ent päriselt jõuab ta kohale alles siis, kui inimesed seda tunnevad. Kui lumi on sulanud mitte ainult tänavatelt, vaid ka metsa alt, näpud saab mullaseks ning taimed ja lilled õue virguma viia, ilma et järgmise päeva hall nad kaasa viiks.
Sageli juhtubki nii, et alles maikuu toob selle kauaoodatud muutuse. Õhk muutub pehmemaks, lõhnad rikkamaks ja samm kergemaks. Ei ole enam vaja end kihtide alla peita, on piisavalt soe. Võib öelda, et kevad justkui vabastab. Ühtlasi tuletab kevadine aeg meelde, et elu ei pea olema ainult kohustuste jada, vaid võib olla ka rõõm, kohtumine ja uue alguse võimalus.
Vanasti tähendas sooja aja algus midagi väga konkreetset. Siis pandi kiiged püsti, mindi õue, kohtuti ja suheldi. Ärgati justkui talveunest. Kiikumine ei olnud pelgalt ajaviide, vaid osa rütmist, mis sidus inimesi looduse ja üksteisega. Seal naerdi, räägiti, armuti. Kevad oli aeg, mil süda läks kergemaks ja pilk avaramaks. Samas ei jäänud tööd tegemata, vastupidi. Pikad ja valged õhtud andsid võimaluse teha rohkem, elada rohkem.
Kas ka tänapäeal on nii? Või oleme midagi sellest tundest kaotanud? Tänapäeva inimene elab küll mugavamalt, kuid sageli ka kiirustades. Kevade saabumine ei pruugi enam tähendada peatust või märkamist, vaid lihtsalt järjekordset muutust kalendris. Kiigeplatsid on kaotanud oma funktsiooni ja võlu, sest suhelda saab ka lihtsamalt, kiiremini.
Ometi ei ole kevad ise muutunud. Ta tuleb ikka samamoodi, tasakesi, kuid kindlalt. Ta pakub endiselt sama valgust, sama soojust ja sama lootust. Küsimus on vaid selles, kas me oskame seda vastu võtta.
Võib-olla ongi kevade suurim väärtus just meeldetuletus. Meeldetuletus, et elu ei pea olema ainult kiire ja tõsine. Et rõõm peitub lihtsates asjades ja et ka kõige pikema talve järel tuleb alati kevad.
Maikuu algus on seega rohkem kui lihtsalt uus lehekülg kalendris. See on võimalus alustada uuesti ja veidi kergemalt, avatumalt ja julgemalt. Kevad annab taas kõik võimalused, et temast viimast võtta. Peaasi, et tänapäeva inimene ei kiirustaks liialt ega jõuaks lõpuks aeglasemasse seisu, kus kevad mitte ei soosinud erinevaid töid, vaid vihises lihtsalt märkamatult mööda.
