Eestlane usub endiselt, et kriisid tabavad kedagi teist. Värske küsitlus näitab, et vaid iga kolmas inimene teeks sireeni kuuldes õige otsuse ehk siis varjuks kohe lähimasse siseruumi. Enamik hakkaks otsima lisainfot või liiguks hoopis kuhugi mujale, teadmata, et iga viivitus võib ohuolukorras saatuslikuks saada. FOTO: Aigar Nagel
Teadmatus näitabki mõnes mõttes seda, et inimesed ei ole süvenenud sellesse, kuidas teha teadlikke ja õigeid otsuseid ootamatu ohu korral. Nad ei usu, et neid teadmisi läheb kunagi tarvis ega hakka selliste teadmiste ammutamisele oma väärtuslikku aega raiskama. Kas see aga päästab, kui oht on käes? Sõjaväes ollakse kindlad, et piisav harjutamine muudab mõned hädavajalikud toimingud nii-öelda masinlikuks, ja olukorras, kus on tarvis kiiret tegutsemist, võib see olla ainsaks elupäästvaks variandiks.
Päästeameti kampaania „Varjumiseks on 3 minutit – kuhu jõuad sina?” tuletab meelde lihtsat, aga elulist tõde: varjumine ei tähenda paanikat, vaid teadlikku tegutsemist. Kui sireen kõlab või EE-ALARM annab märku, tuleb jääda sinna, kus parasjagu oled, ja leida seal parim kaitsekoht, milleks on keldrikorrus, akendeta ruum, tugevate seintega siseruum. See teadmine võib päästa elu.
Aastakümneid on elanikkonnakaitse jäänud tagaplaanile. Äkitselt proovitakse teha jõulisi pingutusi, et taastada süsteem ja kasvatada inimestes oskusi, mis aitavad neil kriisis õigesti käituda. Kuid teadmiste kõrval on vaja ka hoiakumuutust. Kriisivalmidus ei tähenda pidevat hirmu, vaid vastupidi, see annab kindlustunde, et kui midagi juhtub, ei jää me abituks. Nagu päästeameti peadirektor Margo Klaos rõhutab: me ei saa kontrollida sündmusi, kuid saame kontrollida oma reaktsiooni.
Tõeline vastupanuvõime ei sünni muretsemisest, vaid valmisolekust. Liigne ärevus põletab läbi ja halvab tegutsemisvõime, ent mõtestatud teadlikkus annab sisemise rahu. Tasakaal peitub selles, et valmistume targalt, kuid elame edasi rõõmsalt. Teoorias kõlab mainitu lihtsalt ja mängleva kergusega täidetavalt. Kas see aga ka päriselus nii toimib? Paljud meist ei ole loonud koju pisukest varu igapäevaks vajalikuga, sest nad ei usu, et sellest on häda korral tolku. Nii mõnedki meist muretsevad küll iga päev, et mis siis saab, kui ongi häda käes, kuid ometi ei tee midagi iseenda kaitseks, sest nad ei usu selle ette antud teooria toimimisse.
Fakt on see, et kriis ei pea meid hirmutama, kui teame, mida teha. Kolm minutit võib tunduda lühike aeg, ent teadmine, kuidas neid kasutada, võib olla elupäästev. Kas meil on need piisavad teadmised?
.jpg)
