ARVAMUS

Venemaa tegevus Eesti piiri lähedal on jõudnud uude, nähtamatusse, ent ohtlikku faasi. Kingissepa piirkonda paigutatud neljas sõjaline elektroonilise võitluse süsteem ei ole pelgalt tehniline detail, vaid see on sihilik rahvusvahelisi norme eirav rünnak, mille mõju ulatub juba Lääne-Eesti saarteni. Segades GPS-signaale, seab Venemaa ohtu meie turvalisuse, elutähtsad teenused ja isegi igapäevase elu.

Nähtamatu GPS-häire võib merel tunduda tühise ebamugavusena, kuid udu, halb ilm või kitsas väin muudab selle eluohtlikuks. Kui politsei või piirivalve ei näe reaalajas oma koordinaate või kui droon ei suuda lennata turvaliselt, siis ei ole see enam pelgalt tehniline probleem, see on suveräänsuse õõnestamine. Sisejulgeolekuametid ei pea küll relvi, kuid nad on pidevas „kontaktis” naaberriigi sõjatehnikaga. Mitte lahinguväljal, vaid raadiolainetes.

Venemaa õigustab oma tegevust väitega, et see on „kaitseks”. Ent rahvusvaheline õigus ütleb selgelt: ühe riigi „kaitse” ei tohi rikkuda teise territooriumil toimivate seadmete tööd. Eesti on protestinud, ent need on tagasi lükatud. Selline käitumine pole mitte ainult vastutustundetu, vaid ka ohtlikult ettearvamatu. Me ei räägi enam ainult Ida-Eestist – häired ulatuvad Voosi kurku, Vormsini, Kõpu poolsaarele.

Meie vastus ei saa olla pelk diplomaatiline noot. Nagu siseministeerium ja digiministeerium on juba alustanud, tuleb suurendada võimekust tuvastada, jälgida ja neutraliseerida häiringuid. Ka avalikkus peab olema teadlik – nii nagu meresõitja peab oskama navigeerida ka GPSita, peab ühiskond mõistma, et meie mugavuste taga peitub habras tehnoloogiline maailm. Samas on oluline mõista, et GPS pole ainult mugavusteenus. See on osa kriitilisest taristust, millele tuginevad päästeteenistused, lennuliiklus, laevandus ja isegi pangandussüsteemid. Kui selle töökindlus seatakse küsimärgi alla, tekib ühiskonnas ebakindlus, mida vaenulikud jõud võivad kergesti ära kasutada. GPS-häire ei ole lihtsalt tehniline rike, see on süsteemne nõrgestamine.

Viimaste nädalate toiduhindade dünaamika on toonud üllatusi isegi kogenud tarbijatele. Värske ostukorvide hinnavõrdlus näitab, et seni soodsa kuvandiga Maxima on teinud järsu hüppe kallimate jaekettide sekka, lüües isegi varasemat hinnarekordi hoidjat Rimit. Kui veel hiljuti jäi kõige odavama ja kalleima ostukorvi vahe vaevu kuue euro sisse, siis nüüd on hinnakäärid laienenud rohkem kui kahekordseks – ulatudes lausa 14,72 euroni. Tegemist on pretsedenditu kasvuga, mida pole ammu nähtud.

Üllataval kombel pole seekordne hinnatõus tabanud mitte luksuskaubandust või väikeseid eripoode, vaid just Maximat – jaeketti, mis on aastate jooksul võitnud paljude tarbijate usalduse soodsate hindade tõttu. Ent nüüdseks on Maxima ostukorv kahe nädalaga kallinenud ligi kümne euro ehk umbes 13 protsendi võrra, tõugates selle otse hinnatabeli tippu. Kõige kallim ostukorv tulebki seekord just Maximast. Sellele on kaasa aidanud mitmed kõrged üksikhinnad, näiteks kilohinnas kuni 2,5 euro võrra kallim või ning eriti silmatorkav kohvi kilohind, mis ületab teisi kettide hindu märgatavalt.

Samas kui Maxima tõuseb pingeridade lõppu, särab esikohal Grossi Toidukaubad, kelle ostukorvi hind langes 4,16 euro võrra ehk tervelt seitse protsenti, jõudes 59,05 euroni. Teise koha haaras Prisma, kes küll loovutas odavaima tiitli, kuid langetas siiski hindu 5,3 protsendi võrra. Kolmandaks jäi stabiilne Lidl, kelle ostukorvi hind kasvas vaid marginaalselt – kahe sendi võrra.

Tabeli keskosas liiguvad omavahel võisteldes Coop ja Selver, kelle vaheks jäi kõigest üheksa senti. Rimi suutis küll mõnevõrra hindu langetada, kuid jätkab siiski kõrgeimate lihatoodete hindadega.

Suurem osa Eesti tarbijatest teeb oma igapäevaseid oste just hinnatundlikkuse alusel. On selge, et poekettide hinnapoliitikad pole kivisse raiutud ning konkurents toidukaupade turul on elavam kui kunagi varem, nii et tasub silmad lahti hoida ja mitte harjuda vaid ühe kaupmehe juures oma kukrut kergendama. Teisalt maksab midagi ka mugavus. On neid, kes soovivad toidupoes käia võimalikult kodu lähedal ja neidki, kes loodavad eranditult kõik kauba ühest ja samast poest ära tuua. Mugavus ja kokkuhoid ilmselt aga käsikäes ei käi. Kui aga enne ostude tegemist sirvida läbi kõik kliendilehed ning sukelduda hinnavõrdluse maailma, siis tekib küsimus: kas aeg enam ei olegi raha?