Pühapäevased parlamendivalimised tegid võrulastele seda, mida osa linlasi oli oodanud ja mingi osa kartnud. Valijad andsid linnapea Anti Allasele pääsme riigikokku. Allas polegi varjanud, et olles aastaid töötanud Võru meerina, on ta jõudnud kas lae või seinani, millest läbi minemine ei ole lihtne ja kas tarvilikki. Ta pole varjanud plaani, et sooviks oma võimeid proovida Toompeal, sest lihtsalt on asju, mida ei saa regiooni heaks muud moodi liikuma kui olles riigikogu liige. Allase loosung lubas Kagu-Eesti hääle teha kuuldavaks Tallinna võimukünkal ja see võimalus tal peatselt avanebki.

Ent uut lehekülge pöörates peab linnapea mõtlema, kuidas lõpetada pooleliolev ja kes hakkab Võru linna poliitilist kroonikat edasi kirjutama. Sisuliselt said kolm Võru linnavolikogu liiget mandaadi riigikokku: Rain Epler EKRE-st, Anti Haugas Reformierakonnast ja linnavolikogust linnapea toolile lähetatud Anti Allas sotside hulgast.

Tänu kahe tooli seadusele võivad nii Epler kui Haugas jääda volikokku ja jagada oma aega kahe esinduskogu vahet. Näiteks Pärnu linnavolikogu esimees ja riigikogu liige Andres Metsoja istub kahel toolil ja pole hemorroide veel kurtnud. Kui Haugas peaks otsustama pühenduda vaid tööle riigikogus, asub volikokku asendusliige, kes siiski ei saa automaatselt volikogu esimeheks.

Võru linnavõimu reguleerib koalitsioonilepe ja selle kohaselt mehitab Reformierakond volikogu esimehe koha ning see tuleb leida oma fraktsioonist. Koalitsiooni häältega pole uue esimehe kinnitamine probleem. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna päralt on linnapea tool, millele võib kutsuda parteikaaslase väljastpoolt tingimusel, et too saab volikogu enamuse toetuse. Seega peab uue linnapea kandidaat olema võimuliitlastele meelt mööda.

Veel üks, aga üsna hüpoteetiline võimalus oleks avada koalitsioonilepe uuteks läbirääkimisteks ja mängida valitavad kohad erakondade vahel ringi. Sellel ei ole suurt mõtet, kuna sotsiaaldemokraadid tegid viimatistel kohalikel valimistel nii tugeva tulemuse, et linnapea koht on õigusega nende päralt.

Seega ei tohiks linnapea vahetumine Võrus probleeme tekitada, aga, nagu vanarahvas ütleb: mine sa isahane tea. Võrumaa Teatajaga rääkinud inimesed olid seda meelt, et Anti Allase nr 46 kingadesse sobiva jalasuurusega kandidaati polegi kõige lihtsam leida.

Järgmisel nädalal lõpeb 23. veebruaril Eesti Vabariigi riigikogu 14. koosseisu tööaeg. Ega viimasele päevale eriti midagi jäetud ole, pigem isiklike otste kokkutõmbamine. Need, kes enam ei kandideeri, kraamivad sahtleid ja riiuleid. Teised pigistavad pöidlad siniseks, et valijad neid taas usaldaksid.

3. märtsil 2019 valitud 14. koosseisu saadikute poolt hääletas 63,7 protsenti hääleõiguslikest inimestest ehk 565 040 nimekirjadesse kantud 887 420st. Lõpetav koosseis läheb Eesti parlamentarismi ajalukku rekordarvu naissaadikutega – 28.

Nagu teatris, langeb ka Toompea lossi suures saalis kujuteldatav eesriie. Kas valijad kutsuvad oma esindajaid aplausiga veel kord kummardama? See selgub 5. märtsi hilistel õhtutundidel ja uue päeva esimesel tunnil.

Lahkuvast koosseisust jääb ripakile sadakond eelnõu, mida ei jõutudki seadusteks vormida. Seaduse kohaselt kukuvad need nüüd riigikogu menetlusest välja ja kui on soov eelnõusid edasi menetleda, siis tuleb need riigikogule uuesti esitada.

Võrumaa inimestele on oluline teada, et kohustus käsitleda riigikogus Nursipalu harjutusvälja laiendamise vastast petitsiooni ei kao, vaid läheb parlamendi uuele koosseisule edasi. Riigikaitsekomisjon küll kuulab teisipäeval ära, mida on petitsiooni autoritel ja teistel huvitatud osapooltel öelda, kuid mingit sisulist otsust ei langetata. Kuidas Nursipalu menetlusega edasi minnakse, sõltub järgmise valitsuse ministritest. Protsessi seiskamise võimalus on kaduvväike isegi siis, kui võitma peaks erakond, kellele miski sellist edu praegu ei ennusta.

Teine mitte ainult Võrumaale, vaid kogu Kagu-Eestile ja meie metsatööstusele oluline seadusakt, metsanduse arenduskava (MAK), peab minema uuele ringile. Selle eelnõu teekonda võiks piltlikult võrrelda Eesti taadi koormavankriga, mille ette on rakendatud luik, haug ja vähk. Ainult ennemuistse jutu nüüdisajastatud variandis on neid tegelasi vankri ees mitte ainsuses, vaid mitmuses. Jääb saladuseks, kuidas see dokument võiks saada heakskiidu, kui arutelul osaleb rohkelt osapooli, kellel on vastandlikud huvid. Sellistel puhkudel on ilmne Winston Churchillile omistatava ütluse sisu: „Demokraatia pole vigadeta, kuid midagi paremat ei ole selle asemele leitud”.

Staažika riigikogulase, Tartu ülikooli arhiivinduse emeriitprofessori Aadu Musta iseloomustusel on isegi ülikooli professor riigikogus alguses õpipoiss. Meid aga huvitab, kas need, kes seal olid ja nüüd uuesti kandideerivad, on vahepeal saanud meistriteks.