ARVAMUS

Kolme päeva eest, 85 aastat tagasi, 17. juunil 1940 lubas valitsus Eestisse 90 000 Punaarmee sõdurit.

See polnud ainuotsus, vaid süsteemne ja läbimõeldud Eesti annekteerimine, mis algas 28. septembril 1939 „vastastikuse abistamise lepingu” sõlmimisega, mille järgi rajati Eestisse Nõukogude sõjaväebaasid. 14. juunil 1940 kehtestas Nõukogude Liit Eestile mere- ja õhublokaadi ning esitas ultimaatumi riiki täiendavate Punaarmee üksuste lubamiseks ja „seadusliku” nõukogude valitsuse loomiseks. Sellele järgnesid kiired „valimised” 14. ja 15. juunil, kus ainukeseks lubatud nimekirjaks oli Eesti Töötava Rahva Liit, mille kõik kandidaadid osutusid „valituks”. 17. juuni varahommikul okupeeris Punaarmee kogu Eesti riigi territooriumi. 21. juunil toimus Tallinnas „rahvameeleavaldus”, kus nõukogude võimu pooldajad nõudsid valitsuse tagasiastumist, mille peale president Konstantin Päts nimetas uueks peaministriks Johannes Varese kelle valitsus allus Moskvale. Sellele järgnes Eesti „vabatahtlik” astumine Nõukogude Liitu 6. augustil 1940. 

See kõik toimus ilma ühegi lasuta, Eesti valitsuse korraldusel, kellest kolm aastat hiljem oli elus ainult üks valitsuse liige, ülejäänud tapeti Nõukogude võimu poolt. Pooltele Johannes Varese „nukuvalitsusest” sai osaks sama saatus. 

28. novembril 1918 algas Punaarmee rünnakuga Vabadussõda. Lahingutega sunniti Punaarmee Eestist välja ja baltisakslaste Landesveeri vägede üle saavutasid eestlased võidu Võnnu lahingus 23. juunil 1919, kolme päeva pärast, 106 aastat tagasi.

Vabadussõjas sõdisid Eesti eest endised Vene tsaariarmee ohvitserid ja sõdurid, õpilased ja üliõpilased. Nad sõdisid surmapõlgavalt, tekitades vaenlastes hirmu. Kogenud sõjamehed ja sõjakogemuseta noored võitlesid ja surid vabaduse idee eest. Talupojad tulid relvile alles pärast seda, kui neile maad lubati, maad, milles nende endi ja esiisade higi ja verd.

Enn Tupp mõtiskleb tänases lehes: „Läinud sajandi alul, sinnamaani, kus Tartu rahuleping alla kirjutati, nõudis oma riigi kujunemine kõigepealt haridust, mõttetööd, avalikku ideed, usku, tahet, ohvrimeelsust ja viimasena, kuid kaugelt mitte vähemana tarkust. Esimese iseseisvuse ehk siis EW säilitamiseks ei piisanud viimasest, kuid samas julgen märkida, et ehkki ohvrimeelsusest polnud puudust, ei tundnud enamik tollastest riigikodanikest siis (1939/1940) oma valitsust ega olnud seega sellega usaldavas sidemes.”

Paljud toonased kaasaegsed tundsid kahetsust, et neilt võeti võimalus Eesti eest võidelda, paljud tunnevad seda kahetsust üle inimpõlvede tänini. Milline oleks Eesti rahvas ja riik ilma 51aastase okupatsiooni, pealekaebamiste, küüditamiste, tapmiste, vangilaagrite, vara ümberjagamiste, represseerimisteta, jääbki vaid ettekujutuseks. Madalate maksudega, väheste valitsemiskuludega, tark, töökas, jõukas ja õnnelik Eesti, kus valitsejad oma rahvale ei valeta ja neilt mitut nahka ei koori? Küllap peab selline ettekujutus Eestist ka olemas olema. 

Ka 2024/2025. aasta Eesti kodanike enamus pole oma valitsejatega usaldavas sidemes. Kas ajal on tavaks spiraali mööda käia? 

Head võidupüha, jaanipäeva ja kamaluga tarkust, armsad võrukad!

Eesti liigub kindlalt sularahavaba ühiskonna poole. Värske uuring kinnitab, et ainult 18 protsenti Eesti elanikest eelistab sularaha maksemeetodina.

Ka vanemad põlvkonnad, kelle puhul võiks eeldada suuremat truudust paberrahale, on hakanud rohkem kasutama digitaalseid maksevõimalusi. Kui 40ndates inimeste seas on sularaha eelistajate osakaal veel ligi veerand, siis 70aastaste ja vanemate seas on see langenud kõigest 13 protsendini. See näitab, et tehnoloogia arenguga kohanemine ei tunne vanusepiire.

Sularaha kadumise taga ei ole pelgalt diginoorte mugavus, vaid ka ettevõtete ja tarbijate valmisolek kiiresti arenevaid tehnoloogiaid omaks võtta. Kaardimaksed, mobiiliäpid ja üha rohkem levinud kontaktivabad maksed on muutnud sularaha tarbetuks risuks. Paljude jaoks on see ka turvalisuse küsimus, sest sularaha puudumisega väheneb varguseoht ning raha ei lähe lihtsalt „kaduma”.

Ometi ei saa sularaha rolli ühiskonnas veel täielikult maha kanda. Ligikaudu 80 protsenti Eesti elanikest on viimase aasta jooksul siiski vähemalt korra sularahas maksnud. Eriolukordades, näiteks kriiside või ulatuslike IT-tõrgete ajal on sularaha oma väärtust korduvalt tõestanud. Ekspertide soovitus hoida kodus väike sularahavaru ei ole juhuslik. Tehnoloogia võib tõrkuda, aga paberraha töötab alati.

Küsimus on aga tasakaalus. Kas on turvaline hoida oma sääste „seina sees”? Teisalt, kodune varu võiks olla piisav, et katta mõne päeva esmavajadused nagu toit, transport, esmatarbekaubad. See on pigem kindlustuspoliis kui igapäevane maksevahend. Samas jätaks täielik sularahast loobumine osa ühiskonnast, näiteks tehnoloogiavõõrama seltskonna ebavõrdsesse olukorda.

Ühiskonna digitaliseerumine on pöördumatu, kuid sellega ei tohi kaasneda sund ja välistamine. Kaupmehed ja teenusepakkujad peaksid jätkuvalt pakkuma erinevaid makseviise, sest uuringu järgi jätab ligi kaks kolmandikku tarbijatest ostu katki, kui ei saa maksta endale sobival viisil. Valikuvabadus ei ole luksus, ja seda mõlemat pidi. Praegu on üksjagu ka neid kaubandusasutusi, kus endiselt saabki tasuda vaid sularahas või peab kaardimakse puhul teenustasu ise kinni maksma.

Kuigi ühiskond võib viie aastaga muutuda järjest sularahavabamaks, peab paberrahal selles digirevolutsioonis veel vähemalt mõnda aega olema väärikas ja kaitstud koht.