ARVAMUS

Kui aus töö ei too enam leiba lauale siis arvatakse, et pole viga mitte inimeses, vaid süsteemis. See tõdemus kõlab üha valjemini Eesti külades, alevikes ja isegi suuremates linnades. Palgad seisavad, hinnad tõusevad, lootus kahaneb. Inimene, kes on eluaeg ausalt tööd teinud, ei peaks kartma arvepäeva ega kaaluma, kas apteegis osta rohud või toidupoest piim. Kui riik vaatab kõrvalt ja lohutab statistikaga, siis rahvas elab päris elu, mis  muutub järjest raskemaks. On oht, et elukallidus surub inimesed tegema valikuid, mida nad muidu ei kaaluks: alamakstud töö varimajanduses, pettused, väiksemad maksud, isegi kuriteod. Mitte pahatahtlikkusest, vaid meeleheitest. Kui seaduslik tee ei vii enam edasi, hakatakse otsima kõrvalteid. Ja see on riigi kõige ohtlikum komistuskivi – kui ausus kaotab väärtuse, kaob usaldus. Kui usaldus kaob, pole riiki. Kas peaks alustama oma põllumajandusega? Jah, võiks. Mitte revolutsioonina, vaid ellujäämise oskusena. Oma aed, oma munad, oma hoidised. Kui riik ei kindlusta toidujulgeolekut, peab inimene selle ise tagama. Kuid see pole lahendus kõigile. Kõik ei saa kasvatada kartuleid ega pidada kanu. Mida siis teha? Esiteks, riik peab lõpetama inimeste süüdistamise. Probleem ei ole tarbimisharjumustes ega teadmatuses. Probleem on palgatasemes, maksukoormuses ja turvalisuse puudumises. Teiseks, tuleb toetada neid, kes päriselt midagi toodavad: talunikud, väikeettevõtjad, käsitöölised. Kolmandaks, tuleb muuta arusaama "toimetulekust". Elu ei ole toimetulek. Elu on elamine. Ja seda väärikalt. Kui täistöökohal teenitud vahenditest saab lubada endale vaid toidu ja ulualuse ning sedagi napilt, siis see ei ole elamine, see on orjus.

Kui leib muutub luksuseks, pole sõnal „vabadus“ enam maitset. Kui töö ei taga väärikust, ei tööta enam ühiskond. Kui noored ei näe Eestis tulevikku, siis kellele me seda riiki ehitame? Kui inimene unustab, millal viimati rõõmu tundis, siis tuleb süsteem üle vaadata. Kui inimese enda tasandi süsteemis on kõik käigud juskui tehtud, siis on tarvis vaadata kaugemale. Kuid kuhu?

Fotol all haigutab sügavik, pea kohal raskused. Töötasu on nagu puru taldrikul, samal ajal kui elu nõuab täishinda. Inimene seisab kahe valiku vahel – kas jääda ausaks ja vaadata tühja külmkappi, või sirutada käsi halli ala poole, kus küll lubatakse kiiret leivakannikat, ent risk on sattuda mitte palmi alla, vaid trellide taha. Kõhu täitmiseks ei piisa enam töökusest, sest vaja on õnne, sidemeid või paksu nahka. Töö saab ausalt tehtud, ent leib jääb riiulile, sest hinna ja tasku vahele ei mahu enam isegi unistus.

Palava suveilmaga tervisemured ei küsi aega ega kohta. Päikesepõletus, kõhuviirused, puugihammustused, palavik ja isegi külmetushaigused on suvised "kaasreisijad", millega inimesed sageli satuvad EMO ukse taha. Mida teha, kui perearsti juurde ei pääse ja EMO visiit tasub end ära vaid hädaolukorras? Küsimus pole pelgalt mugavuses – tervisemurega inimene otsib reaalset ja kiiret abi, mida süsteem sageli ei suuda pakkuda.

Tõsiasi on see, et meie erakorralise meditsiini osakonnad töötavad pidevalt ülekoormuse piiril. Igal nädalal pöördub sinna sadu inimesi, kelle mure ei ole väidetavalt erakorraline. EMOsse tullakse kurguvalu, puugi eemaldamise või isegi lihtsalt köha pärast. Samal ajal on perearstikeskused suvepuhkuste ajal hõredamalt mehitatud ja telefonile ei vasta keegi. Inimesel tekib õigustatud tunne, et teda jäetakse tema murega üksi. Ja kui oled palavikus, valutava kurguga või paanikas, ei taha keegi kuulda, et „võta number ja oota nädal”.

Kas siin tuleks appi võtta meie tervishoiusüsteemi sageli alahinnatud, ent ääretult väärtuslik osa – apteegid ja apteekrid? Eestis on üle 450 apteegi, paljud neist avatud seitse päeva nädalas ning ilma eelneva registreerimiseta. Apteekides töötavad kõrgelt haritud proviisorid ja farmatseudid, kelle teadmised võimaldavad teha esmase tervisemure puhul just seda, mida EMO ja perearstide koormuse vähendamiseks vaja – esmast triaaži ja nõustamist.

Kas sellest aga ka reaalset abi on? Kas inimene saab leevendust ja rahutunde südamesse? Milline on tulevik, kas apteegid on peagi nagu EMO koridoris, kus inimesed ei soeta medikamente, vaid hoopis soovivad diagnoosi? Mis jääb siis aga EMO ja perearstikeskuste ülesandeks? Selmet parandada süsteemi, mis on olemas ning mille eest inimene maksab suunatakse ta edasi kolmandasse kohta, mille esindajad ootavad samuti tasu.

Tervisekassa on öelnud selgelt: raha jääb puudu, iga aasta. Kui tervishoid ei suuda kasvada meie vajaduste tempos, tuleb meil ise hakata mõistlikumaid valikuid tegema. Apteek kui esmane kontaktpunkt tervisemurega ei ole väidetavalt kompromiss, vaid tark lahendus. Tekib küsimus, kellele ja mis murega?