ARVAMUS

Nursipalu harjutusväljal paukusid esimest korda suurtükid, tõstes pilvedesse nii mürinat kui ka lootust, et neid teadmisi ei tule kunagi päriselus rakendada.

Päev varem pisteti Koidula piiripunktis rinda riigimaale kanda kinnitanud rauahunnikutega, mis ei hoolinud parkimiskorrast. Mõned olid juba aastate jooksul muutunud justkui pargitud skulptuurideks. Kõrval metsa all ja teepervedel ootab sadu teisi, mille omanikud loodavad, et keegi ei märka. Paraku sõltub see ainult kohaliku omavalitsuse väikesest tahtest või üksiku eraisiku suvalisest soovist. Kui sõiduk on juba aastaid sissetungijana eraisiku maal, on tema käed seotud ning seaduslik mõju null. Lihtsam oleks ilmselt juba eos oma vastulaused ja nõudmised maha matta.

Kohaliku omavalitsuse töötajad oleksid lahkesti valmis sekkuma asjaoludesse, mis puudutavad seadusvastast parkimist, mis sarnaneb sõiduki juurdumisele, aga personal on napp. Kui transpordiameti ühes osakonnas on sama palju töötajaid kui Setomaa vallas kogu vallavalitsuses, siis ei jõuagi keegi midagi. Sellises kontekstis paistab maailma mastaabis toimuv veelgi sürreaalsem. Samal ajal kui Nursipalu harjutusväljal treenitakse sõjaks, pommitavad uudistevooge Ukraina sündmused, Euroopa inflatsioon ja kütusehinnad, ning maailm keerleb tempoga, mida isegi suurim suurtükk ei suuda peatada.

Ja ometi, keset seda kaost pidas Setomaa aiasaaduste väärinuduskeskus sarikapidu ja saavutas maksimaalkõrguse, tuues kogukonnale rõõmu ja tunnustust. Just seal, kus Nursipalu müristamine ja Koidula parklas seisvad unustatud autod meenutavad distsipliini ja korra vajadust, loodetakse paremale homsele, kuid kas see ka tuleb?

Eks elu Eestis ongi korraga justkui Nursipalu suurtükid, keeldudest hoolimatud parkijad ja mahemajanduses uudsust luua prooviv aiasaaduste väärinduskeskus. Kui maailm meie ümber liigub kiiremini, kui kohalik omavalitsus jaksab parkimisseaduse jõudu rakendada, tuletavad väiksed asjad meile meelde, et elu peab olema ka naljakas, maitsev ja elatav.

Võiks öelda, et viimastel kuudel on juba lausa väsitavalt palju räägitud sellest, kuidas elu Eestis on muutunud raskemaks.

Toidukorv kallineb, arved tõusevad, palgakasv ei jõua sammu pidada. Kuuleme üha sagedamini tuttavatelt ja naabritelt, et raha jääb kuu lõpus napiks ja igapäevaelu on muutunud närvesöövaks žongleerimiseks vajalike kulude vahel.

Statistikaametki kinnitab, et tarbijahinnad on tõusuteel. Sellises õhustikus tunduks loogiline, et rahval pole mahti ja võimalust laadale minna, ent möödunud nädalavahetus näitas vastupidist.

Sulbi mihklilaat ja üle piiri Ape sügislaat olid rahvast tulvil. Parkimiskohti tuli otsida kaugelt, müügitelgid olid tihedalt ümbritsetud uudistajatest, õhkkond meenutas lausa laulupeotunnet. Kuidas seda mõista? Kui me räägime elatustaseme halvenemisest ja rahakoti kokkutõmbumisest, siis miks paistab, et laadalisi on igal aastal pigem rohkem kui vähem?

Üks võimalik seletus peitub laadakultuuri muutumises. Kui varem oli laat koht, kus osteti talvevarusid või hangiti muud tarvilikku, siis tänapäeval täidab laat sageli meelelahutuslikku rolli. Seal kohtutakse tuttavatega, maitstakse suitsukala või juustu, kuulatakse lõõtspillilugusid ja imetletakse käsitööd. Paljud inimesed lähevadki laadale eelkõige elamust otsima, mitte suuri oste tegema. Nii võib laadakäik olla justkui tasuta festival ehk vaese mehe suurkontsert, mida endale enam lubada ei saa.

Võib öelda, et inimesed otsivad võimalusi, kuidas napimast rahast hoolimata midagi kogukondlikku ja rõõmustavat kogeda. Kui teatri- või suurkontserdi pilet maksab mitmekümne euro ringis, siis laadale saab minna perega, ilma et eelarve päriselt lõhki läheks. Hea on, kui saab teha mõne pisukese ostugi, näiteks toidukraamina, kuid võib ka ainult lahkelt pakutud degusteerimisega piirduda.

Kas majanduslik kitsikus on tõepoolest lämmatav või on osa juttu liialdatud? Tõde võib olla kusagil vahepeal. Inimestel on raha vähem kui enne, kuid nad ei taha loobuda ühistest kogemustest. Selle asemel kohandatakse tarbimist nii, et pigem minnakse kohalikule või lähedalasuvale laadale ja jäetakse ostmata uus jakk või kauge reis.