Kui olukorda piltlikult kirjeldada, siis õpetajate palgatüliga ollakse lõhkise küna ees ja aina lõhkisemaks see muutub. Pole ju lootustki, et läbirääkimised saaksid kuhugi viia, kui peaminister ütleb, et jah, õpetajate palka on vaja tõsta, aga raha selleks ei ole (ja ilmselt niipea ei tulegi).

Rahandusminister Mark Võrklaev andis teada, et palgatõusudeks raha leidmiseks oleks vaja tõsta nii tulu- kui käibemaksu veel kahe protsendi võrra. Eks need ole kõige kergemini kogutavad maksud.

Kolmapäeval kostusid juba lausa dramaatilised noodid. Sotside esimees ja siseminister Lauri Läänemets lubas valitsuses tugevat toetust haridusminister Kristina Kallasele, kui too esitab kokkuleppe kava, mis aitaks tõsta õpetajate keskmise palga 120 protsendini. Siseminister ei unustanud lisamast ka päästjate palgatõusu, kuid paistab, et lubatud toetusest jäi ikkagi väheks. Neljapäevasel valitsuse istungil olevat arutatud õpetajate palgaprobleemi mitu tundi, siiski lõpuks kuhugi jõudmata.

Olemata jäi Reformierakonna väikepartnerite tõeliselt tugev avaldus: kui Reformierakond ei muuda suhtumist õpetajate palgaküsimusse, siis sotsid ja Eesti 200 hakkavad kaaluma võimuliidust lahkumist, kuna koalitsioonikokkulepe enam ei toimi.

Aastate eest oli Eesti usin kehvadeks aegadeks raha kogumisel küll stabilisatsiooni- ja ei tea millistesse fondidesse veel. Kas need on nüüdseks rahva teadmata viledaks löödud, sest põhimõtteliselt peaks praegusel ajal just sellistest fondidest abi olema.

Õpetajad ei ole lootust jätnud ja nagu kinnitasid eilehommikused uudised, üritavad pedagoogide esindajad leppida kokku uut kohtumist peaministriga, et Kallase-kaljut kõigutada. Siinkohal saaks peaminister öelda: lugege mu huultelt, raha ei ole!

Neljapäevase valitsuse istungi järel pidi oma otsuse ütlema riiklik lepitaja Meelis Virkebau, kes võttis veel lisaaega. Esmaspäevaks võiks lepitaja anda haridustöötajate ametiühingule vabad käed hakata ette valmistama üleriiklikku streiki.

Lausa pidurina mõjub õpetajate palgatülis Eesti linnade ja valdade liidu suutmatus otsustada, kas olla palgaläbirääkimiste protsessis osapool või mitte. Selge, et 79 omavalitsust on haridusasjades erinevatel seisukohtadel, aga niimoodi pidurit panna….. häbi, häbi.

Meenutada, et hea haridus on meie riigi arengu alus – nüüd hakkab endal häbi…

Täna kell 11 hakkas 105 aastat tagasi kõigil esimese maailmasõja rinnetel kehtima vaherahu. Inimkonna veriseim sõda oli lõppenud, numbrikombinatsioon 11.11.11 kannab endas mälestust neljast sõja-aastast, mis paiskasid olematusse neli impeerimumi: Vene, Saksa, Austria-Ungari ja Osmani. Compiegne’i metsas raudteevagunis sõlmitud rahuleping pidi tooma kestva rahu. Kes oskas siis arvata, et vaid veidi üle 20 aasta pärast on Euroopa ja seejärel kogu maailm veel verisemas konfliktis.

Ühendkuningriigis ja sellega seotud Rahvaste Ühenduse riikides mälestatakse täna sõdades langenuid ning kantakse rinnas punast mooniõit. Just õitsvad moonipõllud on saanud endiste lahinguväljade sümboliks. Mälestuspäeval on paslik meenutada kõiki langenuid, eriti nüüd neid, kes on andnud oma elu Ukraina sõltumatuse eest.

Ent 105 aastat tagasi vabanesid tuhanded Eesti mehed lagunenud Vene riigi armeedest ning võisid koju minna. Samamoodi hakkasid sünnimaale jõudma need, kes olid olnud vaenlase vangilaagrites. Täna 105 aastat tagasi lõppes Eestis Saksa okupatsioon. Juba samal päeval moodustati noore riigi kaitseks relvastatud kodanike liit – Eesti Kaitse Liit (EKL), mille ülemaks sai kindralmajor Ernst Põdder. EKLi juhatuse esimeheks määrati Johan Pitka, kellel lasus vast loodud sõjalise organisatsiooni varustamine ja üles ehitamine – töö, mille kallale Pitka asus talle omase tarmukuse ja jõuga, säästmata aega ning vajaduse korral oma vara.

Ajaloost teame, et sama novembri lõpus algas enamlaste sissetung Eestisse. Venemaal võimu usurpeerinud pilusilmne Uljanov-Lenini nimeline kurjategija nägi Eestis kerget saaki. Kaitseliidule langes raske ülesanne korraldada sisekaitset. Selleks muudeti 1919. aasta jaanuaris EKLi kuulumine kohustuslikuks kõigile 18–60aastastele meeskodanikele, kes ei kuulunud mobilisatsiooni alla. 1920. aasta 1. veebruari seisuga oli Kaitseliidus 125 000 kaitseliitlast.

Vabadussõja võidu järel tundus, et otsene oht on likvideeritud ning Kaitseliit lagunes küti- ja spordiorganisatsioonideks, kuni 1924. aasta detsembrimäss tuletas meile meelde, kes on Eesti naaber ja mis on tema plaanid. Kaitseliit taastati, kuid relvitustati 1940. aastal.

Organisatsiooni taastamine toimus 50 aastat hiljem, 1990. aasta veebruaris. Tänaseks on Kaitseliit see üleriigiline vaip, millele vaenlasel ei soovita astuda.