1. juulist kallineb olmejäätmete käitlemine mitu korda, sest riik tõstab jäätmete saaste- ja põletustasusid. Tegemist on poliitilise otsusega, mille eesmärk on panna inimesi rohkem jäätmeid sorteerima ning vähem segaolmet põletusse ja ladestusse saatma.
See tähendab aga ainult üht lihtsat asja: mida rohkem visata kogu prügi ühte konteinerisse, seda suuremaks muutub jäätmearve. Kui jäätmeid koguda liigiti, on arvete pealt võimalik raha kokku hoida.
Kirik on läbi sajandite olnud palju enamat kui ainult religioosne hoone. Ta on olnud kogukonna keskpunkt, elu ja surma piiri märgistaja ning koht, kus inimese elu suurimad hetked nagu ristimine, laulatus ja matus on saanud tähenduse. Kui vaadata sajandeid tagasi, siis kirik ei olnud pelgalt usu väljendus, vaid ka sotsiaalne ja kultuuriline tugisammas, mille ümber kogukond koondus.
Tänapäeval on olukord muutunud. Kiriku roll inimeste igapäevaelus ei ole enam sama. Paljude jaoks on kirik pigem valikuline ruum, mitte vältimatu osa eluringist. Samal ajal seisavad aga paljud kirikuhooned silmitsi lagunemise, tühjenemise või alarahastusega. Siit tekib küsimus: kas kirikute säilimine on vaid väikese huvilisteringi vastutus või peaks see olema laiem kogukondlik kohustus?
Sageli küsitakse, miks mõni kirik on kehvas seisus ja miks keegi midagi ei tee. Ent sama sageli jääb küsimata, kes see keegi tegelikult peaks olema. Kui kirik on ajalooliselt olnud kogukonna ühine vara ja tähendusruum, siis kas ei peaks ka praegune kogukond end selles peegeldama? Võib-olla ei ole küsimus ainult riigis või kirikuorganisatsioonis, vaid ka selles, kui palju me ise oleme valmis panustama sellesse, et meie ümbruse pärand ei kaoks. Kui hooned jäävad tähelepanuta, siis nad ei kao korraga, vaid lagunevad aeglaselt, vaikselt ja märkamatult. Nii kaob koos kivide ja puitkonstruktsioonidega ka osa kultuurilisest järjepidevusest. Siin põimub ka laiem muutus inimeste õigustes ja arusaamades. Tänapäeval on inimene oma elu ja surma käsitlemisel palju vabam kui varasematel aegadel. See vabadus väljendub ka matusekommetes. Näiteks on levinud tava hoida tuhastatud lahkunu urni kodus, justkui oodates õiget hetke viimaseks puhkuseks. Varasemates arusaamades oleks selline viivitus olnud mõeldamatu. Nüüd soovivad inimesed ise olla otsustajaks, ka selles, millal on lähedasel aeg lõplikult teele asuda. Samas on ajalooliselt olnud ka rangemad tõlgendused, kus enesetapu korral ei maetud inimest kirikuaeda, vaid selle taha. Seda peegeldas toonane arusaam elu pühadusest. Tänapäeval suhtutakse sellesse märksa inimlikumalt ja kaastundlikumalt ning kiriklikud matused ei ole enam välistatud ühegi lahkumise vormi korral.
Kui kirik on olnud koht, kus inimene on saanud oma elutee väärikalt lõpetada, siis tekib paratamatult küsimus, kas me ei ole selle tähendust tänapäeval hajutanud, lubades kutsumata külalised jumala juurde. Kunagi on öeldud, et jumal annab elu ning kutsub tagasi, siis kui on aeg. Elust omal soovil lahkujad on justkui kutsumata külalised, kuid kas kutsumata külalised on oodatud?
