ARVAMUS

Õiglus on sõna, mis peaks tähendama midagi püsivat ja kõigutamatut. Ometi on meie igapäevaelu täis hetki, mil tundub, et õiglus on midagi tabamatut, justkui jahisaak, mida näeme vilksamas, kuid mis lipsab iga kord käeulatusest kaugemale. Kõige valusamalt kogeme seda tervise valdkonnas.

Haigus ei küsi luba. Ta ei tee vahet rikkal ja vaesel, lapsel ja vanuril. Ometi määrab inimese võimalused paraneda sageli mitte arsti oskus, vaid rahakoti paksus ja kogukonna heldus. Kui tervisekassa otsustab, et mõni uus ja kallis ravim ei kuulu toetatud loetellu, jääb haige ja tema pere lootma vaid annetajate headusele. Kuidas see kokku kõlab tõdemusega, et elu on meie suurim väärtus? Kas pole elu siis tõesti püha?

Oleme jõudnud paradoksini. Iga töötav inimene maksab kohusetruult sotsiaalmaksu, lootes, et häda korral saab ta riigilt tuge. Kui aga häda käes, öeldakse, et kahjuks mitte. Õiglus tähendabki siis annetuskampaaniaid, südantlõhestavaid lugusid ja avaliku abi küsimist. Hea, et häid inimesi on, ent kas riik tohib oma kohustusi neile niimoodi delegeerida?

Samal ajal loeme, kuidas tervisekassa kulutab kümneid tuhandeid laristavatele suvepäevadele. See on küll vaid detail, kuid kõnekas detail. Kui inimeste elu ja tervis sõltuvad kümnetest või sadadest tuhandetest eurodest, siis kas poleks õiglasem, et iga euro suunataks esmalt sinna, kus mängus on elu ja surm? Mis on siin läinud valesti, et peame võrdsuse ja õigluse nimel toetuma annetustele, mitte süsteemile, mis peaks meid kaitsma?

Õigluse otsimine ei piirdu aga ainult meditsiiniga. Hiljutised kohtuotsused, mis meenutasid aastatetaguseid vangerdusi, näitavad, et ka õigusemõistmine on veniv ja vaevaline. Kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, selles pole midagi uut. Aga kas need jahvatavad ka õiglaselt? Seda otsustada on keeruline. Liiga sageli näib, et süü ja karistus ei käi käsikäes, või et need, kellel on rohkem ressursse, suudavad süsteemi paremini enda kasuks kallutada.

Tõsi, õiglus ei tule üleöö. Kuid kui inimestel tekib tunne, et õiglus on luksuskaup, olenemata valdkonnast, siis mureneb usk.

Jaht õiglusele jätkub. Küsimus on, kas suudame selle lõpuks kätte saada või jääbki see igaveseks kauguses vilksatavaks varjuks.

Eesti rahvastikupilt on masendav, sest esimest korda sajandi jooksul jääb sündide arv alla 10 000. Kui tänavune trend jätkub, räägime peagi alla 9000 sünnist aastas. 1990. aastatel sündis igal aastal üle 20 000 lapse. See tähendab, et kahe põlvkonna jooksul on sündimus sisuliselt poole võrra vähenenud.

Sellises olukorras kõlab loogiliselt, et kui lapsi sünnib vähem, peab ka sünnitushaiglaid olema vähem. Praegu tegutseb Eestis 12 sünnitusosakonda, kuid vaid neli neist täidavad rahvusvahelise miinimumnõude, milleks on 500 sünnitust aastas.

Kui miinimumi ei täideta, siis on selge, et sünnitusosakond peab kinni minema. Kas seda saab hinnata arvu järgi? Justkui kauplus, mis ei teeni tulu, peab uksed sulgema? Kui sünnitusabi liigub kodulinnast või maakonnast kümnete või sadade kilomeetrite kaugusele, muutub lapse saamine perede jaoks keerulisemaks ja hirmutavamaks. Sünnitust ei kavandata Exceli tabeli järgi, see on igaühe elumuutev kogemus, mille puhul turvatunne ja kättesaadavus on sama olulised kui meditsiiniline pädevus. Kui see turvatunne kaob, võivad mõned pered otsustada sünnitust edasi lükata või sellest sootuks loobuda.

Nii tekib nõiaring: vähenenud sündide tõttu suletakse sünnitusosakondi, kuid kaugem ja kättesaamatum teenus vähendab sündimust veelgi. Augustis sündis juba ligi 100 last vähem kui mullu samal ajal. Kas oleme valmis tunnistama, et teenuse kättesaadavus võib olla selle languse üks vaikseid, kuid olulisi põhjusi?

Muidugi vajab sünnitusabi kvaliteeti ja pädevust, mida väikestes haiglates on raske tagada. Aga kvaliteedi kõrval tuleb riigil mõelda ka sellele, kuidas mitte pärssida sündimust veelgi. Teisalt mõtleme paratamatult sündimuse langusega käsikäes sünnitusmajadest kaugemale. Kui ei sünni piisavalt lapsi, siis pole tarvis ka nii palju lasteaedu ja koole. Teisest vaatenurgast aga on olukord veelgi hapum, sest kui noorte järelkasv on kidur, kes aitab ülal hoida eakat inimkonda, keda on hulgim. Siit tekib justkui aegumatu küsimus: mida teha, kui mitte midagi ei olegi teha?