ARVAMUS

On jälle see aeg, kus maailm täitub korraga kahe suure tundega. Esiteks emaduse ülistamise ning teiseks Euroopa päästmisega. Emadepäev ja Euroopa päev on kaks püha, mille vahel on rohkem ühist kui esmapilgul paistab. Mõlemad põhinevad ideel, et keegi suurem ja targem hoolitseb meie eest isegi siis, kui me ise eriti hakkama ei saa. Vahe on vaid selles, et ema vähemalt ütleb otse, kui rumalusi tehakse. Euroopa seevastu räägib pehmelt, koostöiselt ja kümnes ametlikus dokumendis korraga. Kui elekter kallineb, on see rohepööre. Kui tööstus lahkub, on see üleminek. Kui inimesed muutuvad vaesemaks, nimetatakse seda kohanemiseks. Sõnad on tänapäeva poliitika kõige taastuvam ressurss. Euroopa idees on midagi sügavalt emalikku, sest ta õpetab jagama, manitseb kaklejaid ning saadab raha neile, kes lubavad järgmisel korral paremini käituda. Mõni liikmesriik meenutab seejuures teismelist, kes laenab taskuraha, lõhub toa ära ja süüdistab siis kasvatust. 

Ka Eesti on kummalises vanuses. Me tahame olla põhjamaine digiriik, aga vihastame endiselt parkimistrahvide, automaksu ja piimapaki kolmesendise hinnatõusu pärast. Me räägime julgelt julgeolekust, kuid kardame vaikides tulevikku, kus inimene peab töötama kauem, maksma rohkem ja lootma vähem. Kõik see toimub ajal, mil avalik debatt meenutab järjest rohkem köögitüli pärast perekondlikku juubelilauda, kus kõik räägivad korraga, aga keegi ei kuula. Emadepäeval tänatakse emasid tingimusteta armastuse eest, aga ühiskond ise muutub järjest tingimuslikumaks. Ole edukas, aga tagasihoidlik, samas ole ettevõtlik, aga ära teeni liiga palju. Me räägime vaimsest tervisest rohkem kui kunagi varem, ent inimestel on üha vähem tunne, et nad tohivad eksida. Euroopa päev tuleb tänavu taas kõnede, lippude ja kontsertidega. Räägitakse ühtsusest ajal, mil pooled eurooplased tunnevad, et neid ei kuulata, ning teine pool kardab, et kuulatakse valesid inimesi. Demokraatia suurim probleem pole praegu mitte äärmuslus, vaid väsimus, sest inimesed ei usu enam suuri ideid, nad tahavad lihtsalt, et arved saaks makstud ja lapsed turvaliselt kooli.

Võib-olla ongi emadepäev ausam püha kui Euroopa päev, sest ema ei luba ideaalset maailma. Ta ütleb lihtsalt: pane jope selga, väljas on külm.

Kevadet oodatakse meil alati pisut kannatamatult. Niipea, kui aastavahetuse ilutulestik on vaibunud ja pimedad õhtud jälle pikemaks venivad, hakkab kusagil kuklas tiksuma teadmine, et nüüd pole enam kaua. Kalender võib küll väita, et kevad algab märtsi teises pooles, ent päriselt jõuab ta kohale alles siis, kui inimesed seda tunnevad. Kui lumi on sulanud mitte ainult tänavatelt, vaid ka metsa alt, näpud saab mullaseks ning taimed ja lilled õue virguma viia, ilma et järgmise päeva hall nad kaasa viiks.

Sageli juhtubki nii, et alles maikuu toob selle kauaoodatud muutuse. Õhk muutub pehmemaks, lõhnad rikkamaks ja samm kergemaks. Ei ole enam vaja end kihtide alla peita, on piisavalt soe. Võib öelda, et kevad justkui vabastab. Ühtlasi tuletab kevadine aeg meelde, et elu ei pea olema ainult kohustuste jada, vaid võib olla ka rõõm, kohtumine ja uue alguse võimalus.

Vanasti tähendas sooja aja algus midagi väga konkreetset. Siis pandi kiiged püsti, mindi õue, kohtuti ja suheldi. Ärgati justkui talveunest. Kiikumine ei olnud pelgalt ajaviide, vaid osa rütmist, mis sidus inimesi looduse ja üksteisega. Seal naerdi, räägiti, armuti. Kevad oli aeg, mil süda läks kergemaks ja pilk avaramaks. Samas ei jäänud tööd tegemata, vastupidi. Pikad ja valged õhtud andsid võimaluse teha rohkem, elada rohkem.

Kas ka tänapäeal on nii? Või oleme midagi sellest tundest kaotanud? Tänapäeva inimene elab küll mugavamalt, kuid sageli ka kiirustades. Kevade saabumine ei pruugi enam tähendada peatust või märkamist, vaid lihtsalt järjekordset muutust kalendris. Kiigeplatsid on kaotanud oma funktsiooni ja võlu, sest suhelda saab ka lihtsamalt, kiiremini.

Ometi ei ole kevad ise muutunud. Ta tuleb ikka samamoodi, tasakesi, kuid kindlalt. Ta pakub endiselt sama valgust, sama soojust ja sama lootust. Küsimus on vaid selles, kas me oskame seda vastu võtta.

Võib-olla ongi kevade suurim väärtus just meeldetuletus. Meeldetuletus, et elu ei pea olema ainult kiire ja tõsine. Et rõõm peitub lihtsates asjades ja et ka kõige pikema talve järel tuleb alati kevad.

Maikuu algus on seega rohkem kui lihtsalt uus lehekülg kalendris. See on võimalus alustada uuesti ja veidi kergemalt, avatumalt ja julgemalt. Kevad annab taas kõik võimalused, et temast viimast võtta. Peaasi, et tänapäeva inimene ei kiirustaks liialt ega jõuaks lõpuks aeglasemasse seisu, kus kevad mitte ei soosinud erinevaid töid, vaid vihises lihtsalt märkamatult mööda.