ARVAMUS

Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtt on meie riigi tähtsaim pidulik sündmus, mis peegeldab ühiskonna mitmekesisust ja väärtusi. Külaliste nimekirja koostamine on delikaatne ülesanne, mis nõuab tasakaalu traditsioonide, esinduslikkuse ja praktiliste kaalutluste vahel. President Alar Karis on vastuvõtu korraldamisel teinud üksjagu uuendusi.

Näiteks 2024. aastal otsustas ta kutsuda riigikogust ainult juhatuse liikmed, komisjonide esimehed ja aseesimehed ning fraktsioonide juhid, jättes ülejäänud saadikud kutsutute hulgast välja. See otsus põhjustas pahameelt paljude poliitikute seas, kes olid harjunud vastuvõtul osalema. Riigikogu liige Ester Karuse väljendas pettumust, märkides, et tal oli kleitki juba tellitud. Tänavu, mil riigikogu liikmel kleiti tellimusse antud ei ole, sai ta kutse, mis tuli üllatusena.

Kas presidendi vastuvõtul peaksid alati käima samad inimesed või on praeguse presidendi lähenemisviis, justkui võiks meie kõigi pidupäeval vaheldumisi osaleda erinevad Eesti elusse panustavad mõjuisikud, mõistlik? Võib-olla oleks tarvis peopaik kriitilise pilguga üle vaadata ning leida lahendus, mis annaks võimaluse kutsuda üle 800 külalise? Sellisel juhul kaoks aga tähtsündmuse salapära, sära ja eksklusiivsus.

 Vastuvõtte on teisigi. Kohalikus mastaabis peetakse nii linna kui ka arenduskeskuse pidulikku koosviibimist, mis mõnele on aastatega muutunud tüütuks kohustuseks, kuid mõni teine ootab kutset pikisilmi juba aastaid. Kleidi etteostmine on muidugi äärmuslik lähenemine, kuid kui kriteeriumid on kõrged, siis kuu või pooleteisega ideaalset kleiti valmis ei meisterda.

 Igaühel on õigus tähistada ühtse vabariigi sünnipäeva. Mõnedel on see võimalus lihtsalt pidulikumalt ja eksklusiivsemalt. Peensusteni koostatud menüü ja viimase lihvini läbimõeldud kultuuriprogrammiga, mille piletiraha tasub iga Eesti kodanik ilma enda teadmata. Kas oleks õiglane igaühel saada üks amps peolauast ja etendusest ja maitset ning emotsiooni tundes mitte läbi särava teleriekraani?

Maksu- ja hinnatõusud on jalust niitnud. Kui ühiskond arvab, et enam hullemaks minna ei saa, siis on see eksitav, sest tuleb välja, et võlgu saab olla peale kõige muu ka immuunsusele. 

Ei ole kellelegi uudis, et läkaköha levik on Eestis taas tõusuteel ning selle põhjused on erinevad. Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli Eestis läkaköha vastu vaktsineeritud ligi 95 protsenti aastavanustest lastest, siis viimase kümne aastaga on see määr langenud viiendiku võrra. Tulemuseks on olukord, kus ligikaudu 50 000 last on selle raske haiguse ees kaitseta. See on muret tekitav trend, mis paneb proovile nii meditsiinisüsteemi kui ka ühiskondliku vastutustunde.

Üheks oluliseks teguriks läkaköha leviku tõusu taga on niinimetatud immuunsusvõlg, mis tekkis Covid-19 pandeemia ajal. Karantiinimeetmed, maskide kandmine ja sotsiaalne distantseerumine vähendasid looduslikke kokkupuuteid bakteritega, mistõttu puudub paljudel inimestel tugev loomulik immuunsus. Samuti on Eestis kasutatavad komponentvaktsiinid väiksema efektiivsusega kui varem kasutusel olnud täisrakulised vaktsiinid, kuid nende parema talutavuse tõttu on need siiski eelistatud.

Peale kõige muu süvendas Covid-19 kriis paljude inimeste skeptilisust vaktsiinide suhtes, mille tulemusena on ka läkaköha vastane vaktsineeritus langenud. Paratamatus on see, et vaktsineerimine ei kaitse ainult üksikisikut, vaid ühiskonda laiemalt. Kui üks inimene miljonist on vaktsineeritud, siis ei teki niinimetatud karjaimmuunsust ning vaktsiin on põhimõtteliselt kasutu. Kas aga vaktsiinid on ohutud kõigile? Kuidas veenda inimesi vaktsineerima nii endid kui ka enda lapsi? Seda kõike veel olukorras, kus usaldus riigi, tervishoiusüsteemi ning muu osas on allapoole nulli viidud ning võlgu ollakse isegi oma immuunsusele. Praegu on neid, kes on endiselt kindlad, et koroonaviirus oli vandenõu. On ka neid, kes usuvad, et vaktsiiniga saavutatud karjaimmuunsus aitas sellest perioodist võitjana väljuda. Kindel on igatahes see, et tuleb, mis tuleb. Võlgu ei soovita rohkem kellelegi ega millelegi jääda.