Möödunud aasta algul endise Reformierakonna liikme ja europarlamendi saadiku Kristiina Ojulandi asutatud Rahva Ühtsuse Erakond (RÜE) läks juba enne esimese aastapäeva tähistamist lõhki. Põhjust inimeste lahkumiseks pole vaja kaugelt otsida: erinevalt Eesti Vabaerakonnast ja kristlikust rahvaerakonnast EKRE on Ojulandi partei toetus viimaste küsitluste järgi null. Kuigi erakond pole veel õieti jõudnud alustadagi, põgenevad inimesed uppuvalt laevalt.

RÜE nüüd juba endisel aseesimehel Peeter Reemannil on ühes asjas õigus: noor erakond poleks pidanud veel iga hinna eest valimistele trügima. Erakonna loomiseks on küll palju eeltööd tehtud, aga on selge, et millegi saavutamiseks ja eriti Rahva Ühtsuse nime kandmiseks peaks tegema lisaks veel palju tööd.

Erakonna madala populaarsusega on mõistetav RÜE juhi Kristiina Ojulandi püüdlused kandideerida valimistel mõne muu partei ridades. Teadaolevalt teda suured erakonnad ei tahtnud, sestap pidas Ojuland läbirääkimisi algul EKREga ja kui see luhtus, siis Vabaerakonnaga. Tulemuseks oli, et Kristiinat ei tahtnud eriti keegi oma ridadesse. Mujal kandideerides oleks Ojuland pidanud RÜEst välja astuma, sest valimisliidud pole Eestis lubatud, see oleks mõjutanud samuti RÜE positsiooni ja usaldusväärsust.

Kas nüüd on kõik kadunud? Sugugi mitte. Eestis on erakondi, kes on palju suuremast jamast välja tulnud – vaadakem kas või Eesti poliitika grand old man’i Edgar Savisaart, kes paarkümmend aastat tagasi pärast kurikuulsat lindiskandaali lubas suisa poliitikast lahkuda. Ent tema tollane abikaasa Vilja võttis süü omaks, valijad andsid Edgarile andeks ja kõik läks edasi.

Ojulandi erakonna eeliseks on girl power, naiste pealehakkamine, mida Eesti mehisel poliitmaastikul oleks hädasti vaja. Naised, keda on valijate hulgas enamus, eelistavad millegipärast valimistel mehi ja on pahased, kui asju juhitakse meeste taktikepi järgi. Võru omavalitsuste juhtimine näitab, et naised võivad olla väga head juhid, lisades ellu praegusel ajal nii vajalikku tasakaalukust.