Jutt käib siis uuest piirilepingust, mis peagi Venemaa ja Eesti esindajate allkirja peaks saama. Toompea tagatubades räägitakse välisministrite kohtumise võimalusest juba lähinädalail ja sellest, et lepingule allkirja andmiseks võib Venemaa välisminister Sergei Lavrov koguni Tallinnasse sõita. Kas sel puhul Toompeal ka setode protestimiiting tuleb, ei oska ma öelda. Küll tean, et Kagu-Eesti rahvas oleks tahtnud lepingu ettevalmistamisel rohkem kaasa rääkida. On ju Kagu-Eesti piiriäärsed külad poliitilise tõmbetuule kätte jäänud ja ajaloolise Petserimaa küsimus räsib juba aastaid paljude kohalike hinge. Seda teatakse hästi ka Tallinnas ja valitsus võinuks ju setodega asja üle lähemalt nõu pidada. Miks siis nii ei talitatud? Oma suureks üllatuseks sain valitsusjuhilt teada, et piiriäärsete elanikega on Petserimaa asju viimastel aastatel juba küllalt arutatud. Hiljuti sain Andrus Ansipilt vastuse oma piirilepinguteemalisele kirjalikule küsimusele. Kindlasti pakuvad vastused Võru- ja Põlvamaa rahvale erilist huvi, seepärast tsiteerin neist mõnda.

Minu küsimus oli järgmine: „1994. aastast alates on Eesti valitsus deklareerinud, et tal pole teiste riikide suhtes territoriaalseid pretensioone. Teiste sõnadega tähendab see, et meil ei ole vaja Petserimaad ega Narva-taguseid alasid. Kas ma võin setodele teatada, et Eesti riigil ei ole kavas nende ajaloolise kodukoha terviku eest ei nüüd ega tulevikus seista?” Peaminister Ansipi vastuse toon ära pisut lühendatult: „Piiriäärsete elanike küsimustega on tegelnud erinevad valitsused juba Eesti iseseisvuse taastamisest alates. Nii tegutses 1990. aastate alguses Kagu-Eesti probleemidega tegelev valitsuskomisjon, 1993. aastal loodi Petserimaa ja Narva jõe taguse Eesti Vabariigi aladega seonduvate probleemide lahendamiseks piirialade valitsuskomisjon. Ka piirilepingu kõnelustesse Venemaaga on piiriäärsete alade elanike esindajad kaasatud. Näiteks 1996. aastal moodustatud piirilepingute läbirääkimiste ametlikku delegatsiooni kuulus ka Põlva maavanem Kalev Kreegipuu. Kohalikud inimesed on juba aastaid kursis võimaliku uue riigipiiri joone kulgemisega valdavalt mööda ajutist kontrolljoont. 1994. aastal määras valitsus ametisse valitsuse eriesindaja Petserimaal Vello Lõvi, asukohaga Värskas. Kandidatuuri toetasid Setomaa Valdade Liit ja Setu kongressi vanemate kogu. Määratud eriesindaja osales aktiivselt piirikõneluste ettevalmistamisel ning oli keskne lüli delegatsiooni ja kohalike elanike vahel. Piirilepingu ratifitseerimisel 2005. aastal asuti piiriäärsete alade osas seisukohale, et riigipiiriga seotud küsimuste lahendamine aitab kaasa ka piiriäärsete arengule ja piiriülesele koostööle.”  

Nagu lugeja märkas, meenutas peaminister küll koostöö fakte kaugemast minevikust, kuid näiteid Kagu-Eesti üldsuse esindajatega koostöö kohta uue piirileppe väljatöötamisel ta ei toonud. Neid pole ka kusagilt võtta. Uue piirileppe sisu kohta pole olnud eesti rahvaga mingit laiemat arutelu. On ilmunud vaid mõned valitsuse seisukohti kiitvad artiklid ja mõned samu seisukohti hukkamõistvad lood. Kui hetkel tavakodanikult tänaval küsida, mis siis uues piirilepingus uut on, jääb enamik vist vastuse võlgu. Lepingu kriitikute meelest on lepingus kõik uus, sest 1920. aasta Tartu rahuga määratud riigipiirist pole kavatsust kinni pidada.

Asi on pälvinud isegi väliseestlaste tähelepanu. 15. juulil avaldas Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu avaliku pöördumise, kus avaldatakse imestust, et laiemalt asja ei arutata. „Seni pole toimunud avalikku arutelu uue piirilepingu sisu ja selle rakendamise tagajärgede osas. Leiame, et piirilepingu sõlmimisel ja võimalikul ratifitseerimisel Riigikogus tuleb esmalt lähtuda Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest. 1991. aastal taasiseseisva Eesti juhid kohustusid järgima 1920. aasta Tartu rahulepingut ja sellejärgset piiri. Uus piirileping seda ei käsitle.”

Viitasin Tartu rahulepingule ka oma kirjas peaminister Ansipile. Minu küsimus oli talle järgmine: „Asjatundjate arvates on uus piirileping vastuolus põhiseadusega, mille 122. paragrahv ütleb, et maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga.” Peaminister siiski probleemi ei näe ja vastas nii: „Eesti põhiseaduse järgi on maismaapiir määratud Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Nimetatud põhiseaduse sätted ei välista Riigikogu võimalust määratleda kahekolmandikulise häälteenamusega ratifitseerivate lepingutega riigipiiri kulgemist teistmoodi.”

Riigikokku peaks piirileping ratifitseerimiseks jõudma eeloleval sügisel. Rahval jääb loota vaid parlamendi saadikute südametunnistusele. Kahjuks lahendatakse eestlastele erakordselt tundlik teema ilma setodelt, Narva-tagustelt või üldse kogu Eesti rahvalt küsimata. Asjaga on kiire, pani ju välisminisiter Urmas Paet maikuus piirileppe arutamise valitsuse istungi päevakorda kiireloomulise küsimusena, kusjuures peaminister Ansipit kohal ei olnudki.