ELU JA KULTUUR

JUUBILAR • Kaanikuningas, ravitseja, seitsme tõve tapja, terveks tegija … Nii nimetatakse teda rahva seas. Ta ise on öelnud, et kui 6000 abivajajat täis sai, siis lõpetas ta arvepidamise ja edasi tegutses lihtsalt inimese tervisehädast olenevalt, nagu on ta seda teinud 1950. aastast peale. Ta on Elmar Susi, minu ja paljude mu eakaaslaste jaoks ennekõike küll keemiaõpetaja ning siis alles seda, mis eespool öeldud sai.

Täna saab Elmar Susi 85 aastat vanaks, mees on aga lubanud vähemalt 100aastaseks elada. Susi on nüüd juba kuu aega linnamees. Oma Saarjärve talu müüs ta maha, sellest saadud raha jagas ta poja ja tütre perele, jättes endale vaid natuke, et tasapisi ikka oma ravitsejaametit pidada. Maalt ehk oma Saarjärve talust tuli mees ära ikka nii, et kõik elusad kaanid ja surnud ussid olid kaasas, lisaks rohud-salvid mitmesuguste tõbede vastu jpm.

Seal, kust kõik alguse sai – Saarjärvel

Saarjärve talus sündis 12. jaanuaril 1928 poisslaps Elmar. Tema ämmaemandaks oli Kadi Haab. Naine oli tuntud ka ravitsejana. Oma oskused andis ta edasi Kaika Lainele, keda me kõik teame kuulsa ravitsejana.

Elmar Susi vanemad olid talupidajad. Onud Karl ja Peeter Hank võitlesid Vabadussõjas ning seal ka langesid, üks Võnnu, teine Ostriva all. Ka Elmari isa oli Vabadussõjas, kuid sai seal õnneks ainult haavata ja jõudis koju tagasi.

Lapsepõlve veetis Elmar Susi isatalus. Ta käis koolis ja tegeles väikestviisi ka loomadega, sest talus oli 13 lehma, kolm-neli hobust, 20 lammast, viis-kuus siga ning 30-40 kana. Kõige muu kõrval jäi Elmaril aega pidudel käimiseks, auto ja mootorrattaga tegelemiseks.

Elmar Susi alustas kooliteed Kaika algkoolist, kus oli ainult kaks klassiruumi ja kaks õpetajat – Jaan Antsoo ja Emma Lüüs. Poisi lemmik-aineteks olid matemaatika, geograafia, bioloogia, kehaline kasvatus, hiljem lisandusid veel keemia ja mõned teisedki ained. Kaikal sai Elmarist ka noorkotkas.

Kui Elmar Susi lõpetas Kaika algkooli, siis tegi tema isa temast Saarjärve talu peremehe. Nii varakult peremeheks saada polnud mingi uus asi, see oli Võrumaal kombeks. Talu juhtis küll kogemustega isa, kuid peremees oli juba veel lapseohtu poeg.

Kooliaastal 1943–1944 Elmar koolis ei käinud, kuid 1944. aasta sügisel läks ta metsatööst pääsemiseks Kaika kooli vastloodud seitsmendasse klassi ja järgmisel kevadel lõpetas selle.
Pärast Antsla keskkooli lõpetamist sai Elmarist Väimela kooli seitsmenda klassi bioloogia-, geograafia- ja keemiaõpetaja ning ta töötas selles ametis kümme aastat.

1953. aastal lõpetas Elmar Susi Tartu õpetajate instituudi. Edasi järgnes Tallinna pedagoogiline instituut, mille ta lõpetas 1958. aastal loodusteaduse-keemia erialal. Samal aastal abiellus mees Elvi Laksbergiga. Tänaseks on Elvi Susi, kunagine tohter, juba surnud.

Kooliõpetaja ja lihtsalt töömees

Pärast pedagoogilise instituudi lõpetamist asus Elmar Susi Väimela koolist edasi tööle bioloogia-keemiaõpetajana Võru 1. keskkooli, kust vastava ala spetsialistid olid äsja lahkunud. Järgnevatel aastatel töötas Elmar Susi väga palju. Ta oli õpetaja küll tööstustehnikumis, küll õhtukoolis.

Aastatel 1975–1978 oli Elmar Susi Tartu ülikooli keemia osakonna vastuvõtukomisjoni liige, samuti oli ta Võru maakonna keemia ainekomisjoni esimees. Lauluisa kooli keemiaõpetaja oli Elmar Susi 1987. aastani. Sel ajal seati seal sisse keemiakabinet, kus õpetajat aitasid tema töös laborandid. Need olid kompetentsed inimesed, kes vajadusel said ka keemiaõpetajat ennast tunnis asendada. Vähemasti oli see Võru 1. keskkoolis nii. Kooli õpilased said auhindu keemiaolümpiaadidel ja keemia kui õppeaine oli üldse au sees. Küllap oli see nii vapustavalt hea keemiaõpetaja pärast. Susi oli juba kord selline: naeratas ka siis, kui oli tegelikult pahane.

Räägiti üht lugu õpetaja Susist, kes oma tunnis noomis õpilast ja käskis tal püsti tõusta. Poiss tõusis ja õpetaja küsis temalt, mis ta nimi on. Poiss vastas: „Miks.” „Miks, miks, miks – ma küsin, mis su nimi on?” nõudis Susi. „Miks on mu nimi,” vastas poiss üpris aralt. Naeruvine kandus üle õpetaja näo ja ta pidi kohe paar korda ütlema, et istuge, härra Miks. Klass hoidis muidugi selle koomilise seiga peale naeru kinni. Sellist lugu räägiti ammu, aastaid tagasi.

1987. aastal lasi Elmar Susi ennast üle viia keemia-bioloogiaõpetajaks Parksepa keskkooli, kus töötas tema kolleeg ja sõber Viktor Puolakainen. Lisaks sellele maksti maakoolis täispalka ja pensioni, mis olid õpetajale väga olulised. Parksepa koolis töötas Elmar Susi 1997. aastani ja sellega ka tema õpetajakarjäär koolis lõppes.

Järgmisest aastast töötas Elmar Susi Võru linnavalitsuses konsultandina. Hiljem oli ta Võru linnavalitsuse liige ning alalise tervishoiu- ja sotsiaalkomisjoni esimees. Siis töötas Susi veel Võrko heakorrainspektorina. Alles 78aastasena otsustas mees linnaelust loobuda ja Saarjärvele elama asuda. Seal sai ta tegelda oma hobiga, mis on olnud talle tegelikult teiseks ametiks – kaanidega.

Kaanid – inimese teenrid kolm aastatuhandet

Elmar Susi on rääkinud, et vanasti eemaldati kaanidega „halba verd”: pandi loomake haige koha peale imema ja lõigati kääridega tema tagumine ots küljest. Kaan sõi aga muudkui edasi ja laskis tagant vere välja. Toona sai kaane osta igast apteegist, teab Elmar Susi rääkida. Kaan on inimest teeninud kolm aastatuhandet. Juba Vana-Egiptuse vaaraode hauakambrite seintel on kujutatud kaanidega ravimise protseduuri.

Varem laialt levinud liik ravikaane on nüüdseks muutunud väga haruldaseks just kunagise hoogsa kasutamise tõttu meditsiinis. Räägitakse, et praegu leiduvat apteegikaane vaid Hiiumaal ja Saaremaal ning paaris järves mandril. Kui Elmar Susi Saarjärvelt ära tuli, lasi ta üleliigsed kaanid oma järve, sest mine sa tea, ehk hakkavad uued elanikud ka kaane kasutama. Uued elanikud olevat väga looduslapse tüüpi inimesed, kuigi Tallinna poolt pärit.

Mida räägitakse kaanide kohta? Kaanisülg sisaldab umbes 100 bioaktiivset ainet, mis ei lase trombe moodustuda, pärsib põletike tekkimist, normaliseerib vererõhku, aitab infarkti ära hoida, vähendab vere kolesteroolisisaldust ja teeb veel paljugi muud organismile kasulikku.

Saarjärve talus sai kaanikasvatus alguse 1870. aastatel. „Neid müüdi kuld- ja hõberublade eest Prantsusmaale,” räägib Elmar, kes on kaanid purgiga lauale tõstnud ja silmitseb neid läbi klaasi. Muide, Elmar Susi on ennast linnakorteris taas kenasti sisse seadnud ja kes ei tea, see ei märkagi, et Susi maal elas. Ent inimesed siiski teavad ja nii käib Elmar Susi elu linnaski vanaviisi edasi.

„Kaanide püüdmiseks aeti hobune järve,” jutustab Elmar vanast ajast edasi. „Looma külge verd imema tulnud kaanidele valati soolvett peale, et nad ennast hobuse küljest lahti laseksid. Nii lihtne see oligi. Aga nende transportimisega oli jantimist, sest siis ei veetud kaane klaasnõudes, vaid turbasamblas. Kaanidele tuli postihobune järele ja viis nad Antsla raudteejaama. Seal pandi koorem rongile ja see läks Pariisi poole teele. Kaanid pidid hästi pakitud olema! Üle 15 protsendi surnuid ei tohtinud olla.”

Elmar hakkas apteegikaane poisikesena püüdma. Ikka nii, et jooksujalu järve äärde, jalg vette, siis jalg selle külge imenud kaanidega välja ja kaanid küljest ära. Poiss müüs kaane Tartu ülikoolile ja Maarjamõisa kliinikule. Nende eest anti kaks krooni tükist ja see oli poisile hea taskuraha.

Elmar Susi emapoolne vanaisa ravitses ammustel aegadel kaanidega Vana-Antsla mõisnikuperet. Selle eest antigi Saarjärve talu talle koos 70 hektari suuruse maatükiga rendile. Renti aga maksti sellega, et käidi mõisnikule ja ta sõpradele jahi ajal loomi ette ajamas. Elmar ise kasvatab apteegikaane aga 1955. aastast, kuigi äri pole ta sellest kunagi teha tahtnud. Kaanide kasvatamine on tegelikult tülikas – vett tuleb pidevalt jälgida ja vahetada, et see puhas oleks, sest muidu surevad kaanid ära. Elmar Susi meelest on see huvitav tegevus, kuid äri pole ta sellest seetõttu teinud, et korraliku kaanikasvatuse jaoks on palju-palju raha vaja. Nimelt peavad kaanikasvatuses olema kindla temperatuuriga akvaariumid, spetsiaalsed töövahendid ja mis kõige tähtsam – seal peab olema palju tarku inimesi, kes armastaksid seda tööd. Kaan pole ju ilus loom, aga teda tuleb võtta sellisena, nagu ta on – kui haruldaselt kasulikku olendit.

„Peterburis on kaanikasvatus heal järjel ja nad müüvad neid Prantsusmaale. Nagu meie talust ennemuiste,” rääkis Elmar Susi, kellele kaanikasvatus on siiski hobi, mis sellest, et põhineb teadusel.

Susi on õppinud ka kaanidest juuksevärvi tegema. Värvi retsept pärineb aastatel 1503–1566 elanud kuulsalt prantsuse meedikult ja ettekuulutajalt Nostradamuselt.

Mees kui farmaatsiatehas

Linnakorteris ei saa Elmar Susi enam kõigega tegelda, nagu oli oma talus võimalik, aga ega ta alla ka ei anna. Maal pidas Elmar mesilasi – neid on ta pidanud 70 aastat. Kuidas nüüd edasi, veel ei tea. Kindel on see, et kopranõrepiirituse ja salviga ravib ta edasi. Kobrastel paikneb kanamunasuurune nõrekotike sabajuurel ja eesmärgiks on karva võidmine niiskuse vastu. Elmar Susi teeb kopranõrest, searasvast, pähkliõlist, linaseemneõlist, kõrvitsaõlist ja oliiviõlidest võiet.

Kopranõret kasutas ravitsejana juba 130 aastat tagasi Elmari vanaisa. Räägitakse, et siis olnud kopranõre ja kuld ühe hinnaga. See tähendab, et kümme grammi kopranõret oli võrdne kümne grammi puhta kullaga. Kopranõret kasutati ja kasutatakse nüüdki parandamatute haavade raviks, tuberkuloosi, esimese astme suhkruhaiguse ning mitmesuguste nahahaiguste ravimiseks. See olla imerohi, mis võtvat kortsud näolt. Kui nõrekotike panna piirituse sisse, moodustab see ühe osa 99 tõve rohust. Ent sinna pannakse veel oma 20 ravimtaime, tarupigi, piiritust ja muud.

Pole võimalik kõike ära seletada, millega Elmar Susi tegeleb, sest ega ilus sünnipäevaarv teda sega. Maale ta küll enam ei lähe, aga ka linnas on tal tegutsemiseks ruumi ja aega. Elmar Susist rääkides ei tulegi korraga kõik meelde, millega ta tegeleb, sest mees on nii mitmekülgne, teab nii palju, liigub kui poisike ja kogu aeg naeratab … Selle naeratuse saatel lahkusime ka Elmar Susi neljandal korrusel asuvast korterist. Ei tea, kas korter asus nii kõrgel, et tulime kui jumala juurest, või see tundus ainult nii, sest räägitud sai palju …

(Kasutatud materjalid: Metsamoori pargi kodulehekülg, Kadri Onno uurimistöö Elmar Susi elust.)