ARVAMUS

Homme on taliharjapäev, mida on peetud talveharjaks ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo. Kas me siis ülehomme hakkamegi astuma kevade ja jaanipäeva poole?

Küllap jaanipäevale viitamine ei meeldi talispordialade sõpradele. Ja õigustatult, sest näiteks 15. jaanuaril stardib suusatajate ja terviseradade projekt, kus tippsuusatajad ja kümned treenerid annavad üle Eesti lastele ja harrastajatele nädala jooksul tasuta suusatunde. Asko Saarepuu suusatund on esmaspäeval kell 18.15 Kubjal. Lastele annab suusatunni Kertu Ränkel laupäeval, 20. jaanuaril kell 11 ja kell 12. Tasub igal juhul osa võtta!

14. jaanuari taliharjapäevast me mööda ei saa. Homme peab pool loomatoitu alles olema ning sellest päevast liigub aeg siiski kevade poole. Varases kalendrikirjanduses seostatakse taliharjapäevaga lume sulama hakkamisega. Soomlased ja karjalased on väitnud, et karu pöörab siis teise külje ning hakkab teist käppa imema.

Homse taliharjapäeva tähistamine toob tervist ja õnne eelkõige meestele, aga ka seakasvatajatele ja ka tervele perele. Kui taliharjapäeval paistab niigi palju päikest, et mees jõuab ratsahobuse selga hüpata, on eeloleval aastal mehed terved ja tublid. Eestlane on läbi aegade vähese jutuga rahvas olnud, kelle lühikestes vanasõnades peitub võimas jõud ning elutarkus. Loe vanarahva ütlusi ja vaata, kas oled öelduga nõus. Ennem saab hundist hobune kui karust koduloom. Pärast talveharja murdumist pühapäeval hakkavad omavahel võitlema talve esimesel poolel jõudu kogunud pakane ja kevadtalve sooja südamega päike.

Taliharjaks peavad pooled suvel tehtud kasevihtadest läbi viheldud olema. Tavaliselt on mõned ikka üle, seega on nüüd paras aeg sõbrad saunaõhtule kutsuda ja üleliigsed ära vihelda. Jah, ja tagatipuks tasub sügavkülmikust üle vaadata, kas kolmandik kappi on tühi. Kui ei, siis kinkige moose tuttavate lastega peredele.

Eestlased on aja kulgu määratlenud lugunädalate kujul, mis hõlmavad terve aasta. Mõtteainet peaks pakkuma teadmine, et eestlastel on talveajaks seitse kuud ja suveajaks ainult viis kuud. Optimismi toetab rahvatarkus, et kui tundub kõik olema kadunud, jääb siiski alati alles tulevik.

/Täna tõuseb Võrus päike 8.47 ja loojub 15.55. Päeva pikkus on 7,08 tundi./

Aastalõpp on igati õige aeg olnule tagasi vaatamiseks ja uute sihtide seadmisks. Üha kiirenevas ja meid aina enam robotlikult sahmima panevas maailmas vajame hädasti aega enesesse vaatamiseks ja analüüsimiseks. Jõulud ja aastalõpp sobivad selleks suurepäraselt. Ka loodus oma tardumise ja talvise pööripäevaga toetavad seda mõtet.

Uma miis Toompeal

Vaatame siis koos tagasi. Mulle oli 2023. aasta muutusterohke. Need ei olnud planeerimata muutused, vaid loogiline asjade käik. Muidugi tõi aasta ka üllatusi, kuid kokkuvõttes saan öelda, et seda kõike ma ju ise tahtsin. Olen tänulik selle eest, et lõppev aasta rebis mind harjumuspärasest rutiinist lahti ja sundis arenema. Ühtlasi sain võimaluse teha seda, mida olen pikalt soovinud – tegeleda kodukandi võtmemurede lahendamisega ja rääkida laiemalt kaasa kogu Eesti arengus.

Ma ei taha silma paista riigikogus toimuva näitemänguga, vaid minu eesmärgiks on teha midagi reaalselt ära Eesti ja eelkõige meie piirkonna elu edenemiseks. Järgnevalt jagan teiega oma mõtteid ja tegevusi, kuhu olen tänavu enam energiat suunanud. Ehk leiate siit midagi, mis pakub äratundmist või aitab mõtestada edaspidiseid samme. 

Ilmselt kipub enamik meist vahel unustama, et tegelikult mõjutab meie kõigi käekäiku olulisel määral juba peaaegu kaks aastat kestnud täiemahuline vallutussõda Ukrainas. Sõda, kus meie idanaaber on alatul kombel tunginud kallale oma teisele naabrile Ukrainale, mida vaba maailm ei aktsepteeri.  Aidates Ukrainat sissetungija eest kaitsta, kaitseme ka ennast ja vähendame tõenäosust, et meid võiks tabada sama saatus. Praegu on aga üleval küsimus: kas me koos oma liitlastega ei tee seda mitte liiga loiult? Ja siit edasi – kui me ei saavuta oma eesmärki, kas siis seni tehtu võib paljuski osutuda kasutuks?

Pean ülimalt oluliseks, et saaksime rahvana aru, et Ukraina sõda on tänaste raskuste juurpõhjuseks, et sõjaga seotud teemadel tuleb debateerida ja võimalikult ühiselt tegutseda. Mõistagi on kõigel oma hind, mida maksavad kõik Eesti inimesed. Olen seisukohal, et kui midagi teha, siis ikka nii, et sellel oleks tulemus. Peame tegema kõik selleks, et meie idanaaber ei saavutaks Ukrainas oma eesmärke. See võib olla Eesti riigile eksistentsiaalse tähtsusega.

Nursipalu ja piirkonna huvid

Ukraina sõda (õigemini meie idanaabri sõjakus ja vallutamisisu) andis tugeva tõuke Nursipalu harjutusvälja laiendamisele. Tegevusele, mis enamikule võrukatele suurt rõõmu ei valmista, vaid on külvanud hoopis meelehärmi ja ebakindlust tuleviku ees.

Kuidagi ei saa mööda vaadata märkimisväärselt suurest negatiivsest mõjust inimestele ja looduskeskkonnale. Riigikogus on see olnud teema, kus olen koalitsioonisaadikutest kõige tugevamini kaitsnud meie piirkonna huve. Kindlasti ei hakka ma kunagi töötama oma riigi vastu, kuid olen oma selgete seisukohtadega aidanud kaasa sellele, et rahvas tervikuna saaks aru, et riigikaitse peab olema meie kõigi ühine asi, mitte ainult ühe kauge maanurga inimeste kanda. 

Mul on hea meel, et suutsin koalitsioonikõnelustel ja ka hilisematel läbirääkimistel veenda oma erakonda just nende põhimõtete eest tugevalt seisma. Võin kinnitada, et mitmedki toetusmeetmed (neljale omavalitsusele kokku kümme miljonit eurot, lisaks iga-aastane püsitoetus ja kavandatav toetus otse elanikele) oleksid ilma selleta kas olemata või siis oluliselt väiksemas mahus. 

Peale selle kasutan riigikogus iga võimalust, et tuletada meelde üht riigikaitse väga olulist osa – piiriäärsetest maakondadest ei tohi elu kaduda. Rõhutan siinkohal hajaasustuse elujõulisuse tähtsust, mis on erinevate kriiside puhul üks elanikkonnakaitse nurgakivisid.

Olen andnud hoogu sellele, et Nursipalu asjus tekiks kaitseministeeriumi ja kohalike vahel püsiv dialoog, et oleks võimalik rääkida konstruktiivses õhkkonnas läbi kummagi poole ootused ja mured. Võrukesed ootavad ausat informatsiooni Nursipalu tegevuste mõjude osas ja siirast suhtumist ning on valmis vastama samaga.

„Robin Hood” ja kaugemad omavalitsused 

Teise olulise teemana toon esile kaugemate nurkade omavalitsuste rahalise seisu parandamise. Olen siin aktiivseks eestkõnelejaks, mille eest olen päris tihti kuulnud riigikogus kolleegide hurjutamist, et hääli selle eest ju ei anta. Poliitikute kohus on selgitada, mis tegelikult aitab inimeste elujärge muuta ja selle eest ka võidelda.

Kahjuks soosib praegune omavalitsuste rahastamise süsteem neid linnu ja valdasid, kus on rohkem noori tööealisi inimesi ja kus on palgad suuremad. Veel kehtiva skeemi tõttu jäävad meie piirkonna omavalitsused üha nõrgemaks ja nõrgemaks, mis ei võimalda inimestele kvaliteetseid teenuseid pakkuda ega allakäiku peatada.

Selline vaikselt „poov” süsteem on kestnud aastakümneid ja seni pole suudetud seda väärata. Olen võtnud eesmärgiks see ebaõiglane kord otsustavalt ringi teha. Paraku jõudsin ma Toompeale siis, kui riigieelarve oli väga suures miinuses ja polnud mingit lootust leida sealt vaesemate piirkondade omavalitsustele lisaraha. Ainsaks võimaluseks on jagada rikkamatelt omavalitsustelt vaesematele ehk teha Robin Hoodi.

Põhimõtteliselt on koalitsioon selles kokku leppinud – küsimuse all on aga see, kas tehtud saab piisavalt. Esimene ja küllaltki väikese mõjuga „Robin Hood”  hakkab pihta juba järgmisel aastal, kuid vaja on enamat. Seetõttu saatis regionaalminister Madis Kallas enne jõule kõikidele omavalitsustele arvamuse avaldamiseks välja plaani „Robin Hood 2”, mis minu hinnangul oleks juba midagi.

Näiteks tooks riigipoolne tulubaasi ümberkorraldus aastaks 2027 Võrumaa omavalitsustele kokku 2,4 miljonit euro eest lisatulu. Tegu oleks juba summaga, millega saaks piirkonna arengusse panustada ja inimestele kvaliteetsemaid teenuseid pakkuda. Seetõttu kulubki mul jõulude ja vana-aastaõhtu vaheline aeg erinevate Kagu-Eesti omavalitsusjuhtidega suhtlemiseks, et vähemalt meie kant seda plaani toetaks. 

Head Võrumaa Teataja lugejad! 

Rääkida oleks veel palju, kuid liiga pikk jutt peletab eemale. Jätan midagi teiseks korraks ka. Minu aastalõpusoov on, et me erinevates väikestes kooslustes – perekonnas, sõpruskonnas, külas, MTÜs – hoiaksime praegusel raskel ajal kokku ja oleksime üksteisele toeks. Nii elame keerulised ajad ühiselt üle ja küllap muutub tänu sellele, et saame koos üksteisele head teha, ka elukvaliteet mõnes mõttes paremaks. 

Rõõmsat aastalõppu ja kõike head uueks aastaks!