ARVAMUS

Olgu tegemist inimese või loomaga, linna või asutusega või millegi muuga. Üks on kindel, juubeleid armastatakse ikka tähistada. Tänavu täitub meie armsal Võru kodulinnal 240 aastat. See aeg on olnud pikk, kuid teisalt möödunud linnutiivul.

Linna sünnipäevapidustused hõlmavad endas alati mitmekülgset programmi, mis on ajas omajagu muutunud, kuid üks on kindel, alati on taolise programmi taga palju tööd ning hulk inimesi. Kindlasti leidub alati ka kritiseerijaid, kellest osade arvamus on tõesti konstruktiivne ja selline, millest on tulevikus õppida. Taolist kriitikat tuleks alati võtta pigem sõbraliku ja heatahtliku soovituse kui negatiivse noodina. Võru linn on selline, nagu ta täna on – suuresti tänu inimestele, kes siin on, elavad, tulevad, teinekord ka lähevad ja taas tulevad. Inimesed ise teevad linna. Seda on aga omajagu keeruline tunnistada, sest alati armastatakse vastutust oma õlgadelt maha raputada. Samas peaks tundma hoopis uhkust, et ollakse osa sellise ajaloo ning selliste tahkudega linnast.

Võru on Eestimaa kaardil mitmel moel tuntud. Nii Võru linn kui ka Võrumaa üleüldse. Piiriäärse alana omistatakse meile tihti ka sõjaväelise piirkonna tiitlit. Ka sündmused Nursipalus ei ole aidanud seda tiitlit kuidagi hägustada, pigem vastupidi. Kaugemalt tulijad sageli isegi pelgavad Võru selle pärast ning ka seetõttu, et oleme suurele naabrile põhimõtteliselt käega katsuda. Mitmetele on võimatu mõista, et tegemist on tõesti nii erineva ja eraldiseisva riigi ning Võrumaa piirilähedase piirkonnaga. See, mis on juhtunud 240 aasta jooksul ja millise kuvandi on Võru saavutanud nii teiste kodumaa piirkondade või ka võõramate paikade silmis, on tänaseks tehtud ja seda olematuks ei muuda. On kindlasti seiku, mida kahetsetakse ja on ka neid asju, mille üle uhkust tuntakse. Siit edasi on kõik taas meie endi kätes, ka see, millisena näeb Eesti või kogu maailm Võru järgmise 240 aasta pärast. Milline on Võru ja sünnipäevapidustused tänavu ning mis toimus mujal Võrumaal samal ajal, seda jääb mäletama ajalooline, esimest korda nii mahukas, 20 lehekülge, Võrumaa Teataja lehenumber.

Võru on lastelinn ja ka lastesõbralik linn. Selleks on tehtud pingutusi, mis on end ka loodetavasti ära tasunud.

Kuidas muuta ühte linna lastelinnaks? Võru lastefestivali tarvis uuriti just lastelt, mida nad sooviksid lastefestivalil teha ja näha. Valminud kava sai märkimisväärne. Loodetavasti jäid ka lapsed ise rahule. Siiski ei saa täita kõikide soove ja nii nagu täiskasvanute puhulgi on ka laste hulgas erinevaid arvamusi. Nimetame me ju kõiki lapsi lasteks, aga kõikide laste soovid ei ole kindlasti ühesugused. Nii nagu teistegi asjade puhul tuleb leida kuldne kesktee.

Praegu käib kisklus ka lastetoetuste pärast. Võib öelda, et mitte ainult praegu, vaid juba pikemat aega. Küll antakse rohkem toetust, küll kärbitakse seda jälle tagasi. Küll saavad rohkem toetust suurpered ja küll jälle mitte. Kas mõni laps on siis tähtsam või vähem tähtsam kui teine? Mõni laps on kallim kui teine? Kas paljulapselised pered võiks saada nagu ühe ja kahe lapse vanemad summaliselt sama toetust, lihtsalt tuleks korrutada see laste arvuga? Suuremat peret on kulukam pidada, kuid iga laps ei ole kindlasti eelmisest kulukam. Pigem vastupidi. Esiklapsest jääb nii mõnigi asi, mida on võimalik uuele ringile saata.

Jah, on neid elemente, mis on kulukamad. Näiteks ei ole võimalik kolme ja enama väikelapsega peredel tervet peret sõidutada pisema sõidukiga. Ka vajatakse elamiseks ruutmeetritelt suuremat pinda. Kuid kui iga laps lisab perele sama summa lastetoetust juurde, võiks ju olla rahu mõisas? Arvamusi on mitmesuguseid ja ega enamik meist tea päriselt, kui kulukas on suurpere või kui kulukas väikepere. Pere on pere.

Selleks, et saada teada kindlaid vajadusi ning kulutusi, peab astuma täpselt kellegi kingadesse. Seda teha on aga võimatu. Peale selle on olnud päevakorras, kuidas suurema sissetulekuga lastevanematelt oleks tarvis toetusi kärpida. On tõsi, et nende lapsed saavad ilmselt ka toetusteta toidetud ja kaetud, kuid nii peavad nemad ju katma ka sisuliselt teiste lapsi. Nende lapsi, kes ehk tööd teha ei suvatsegi. Kindlasti on ka neid, kes tõesti tulihingeliselt panustavad iga päev, kuid sissetulekud on endiselt kasinad. Seltskond on kirju, kuhu tõmmata kõige ausam piir?