ARVAMUS

Ilmselt on lähitulevikus Venemaal puudu veel ainult habememaks ja see oleks väike häda. Kolmapäeval läks liikvele uudis, et Vene siseministeeriumis on ettevalmistamisel eelnõu, mille järgi peaksid riiki sisenevad välismaalsed allkirjastama „lojaalsuslepingu”. Juba mõte on tobe: kui ma olen Eesti kodanik, siis ei saa ma allkirjastada mingit lubadust teisele riigile, mille kodakondne ma ei ole. Kui aga eelnõu on Vene jõuministeeriumis juba liikvel, siis ilmselt jõuab see varsti riigiduumasse ja edasine on vaid vormistamise küsimus.

Üleeile hoiataski välisminister Margus Tsahkna Eesti inimesi, et need Venemaale minnes seal kavandatavat lojaalsuslepet ei allkirjastaks, kuna sellel võivad pärast olla tõsised tagajärjed Eestis. Uus olukord võib hoomatavas tulevikus lõpetada viimasegi üle piiri liikumise Eesti ja Venemaa vahel. Sealhulgas lõpeks ära igasugune suhtlus Setomaal, sest sealsed elanikud ei saaks enam minna lähedaste haudadele kinnitamata kuulekust Venemaale. Ilmselt muutub oluliselt keerulisemaks ka üle piiri tööl käimine.

Välisministril on õigus, et sisuliselt nõuab Venemaa truudusvannet oma ajalookäsitlusele, maailmavaatele, agressioonile Ukrainas ning hoidumist mistahes kriitikast Vene riigiametite ja armee kohta. Välismaalane liiguks edaspidi Venemaal ringi, piltlikult öeldes, Vene trikoloori värvi plaaster suul.

Eesti välisministeerium uuendas ühtlasi tungivat soovitust meie kodanikele mitte reisida Venemaale, kuna seal on elu väga ohtlik, pole mingit vabadust ja võivad kaasneda äraarvamatud probleemid. Eesti on niigi kantud ametlikult Venemaale „ebasõbralike riikide” nimistusse.

Muidugi langeks igasuguste lepete-vannete allkirjastamine ära siis, kui Eesti peaks sulgema täielikult piiri Venemaaga. Kui pahatahtlik idanaaber jätkab rändesurvet, siis on parem, mida varem piir lukku lüüakse. Eesti inimesed võiks igaks juhuks arvestada võimalusega, et Venemaaga katkeb teadmata ajaks igasugune läbikäimine.

Iseenesest on Venemaa rändesurveks oma läänepiiril valinud kõige ebasoodsama aja, sest külma ja sügava lumega on võimalikud piiririkkujad kiiresti tuvastatavad. Palju keerulisem oleks see olnud suvel, mil võinuks üritada tungida läbi roheluse, nagu oleme näinud Poola, Leedu ja Läti puhul.

Tõsi, Vene siseministeerium ei ole eelnõu kohta avalikkusele mingeid selgitusi jaganud, aga kogemus näitab, et kui mingi vildakas idee tekib, siis see Sarmaatia lagendikel ellu viiakse.

Kui olukorda piltlikult kirjeldada, siis õpetajate palgatüliga ollakse lõhkise küna ees ja aina lõhkisemaks see muutub. Pole ju lootustki, et läbirääkimised saaksid kuhugi viia, kui peaminister ütleb, et jah, õpetajate palka on vaja tõsta, aga raha selleks ei ole (ja ilmselt niipea ei tulegi).

Rahandusminister Mark Võrklaev andis teada, et palgatõusudeks raha leidmiseks oleks vaja tõsta nii tulu- kui käibemaksu veel kahe protsendi võrra. Eks need ole kõige kergemini kogutavad maksud.

Kolmapäeval kostusid juba lausa dramaatilised noodid. Sotside esimees ja siseminister Lauri Läänemets lubas valitsuses tugevat toetust haridusminister Kristina Kallasele, kui too esitab kokkuleppe kava, mis aitaks tõsta õpetajate keskmise palga 120 protsendini. Siseminister ei unustanud lisamast ka päästjate palgatõusu, kuid paistab, et lubatud toetusest jäi ikkagi väheks. Neljapäevasel valitsuse istungil olevat arutatud õpetajate palgaprobleemi mitu tundi, siiski lõpuks kuhugi jõudmata.

Olemata jäi Reformierakonna väikepartnerite tõeliselt tugev avaldus: kui Reformierakond ei muuda suhtumist õpetajate palgaküsimusse, siis sotsid ja Eesti 200 hakkavad kaaluma võimuliidust lahkumist, kuna koalitsioonikokkulepe enam ei toimi.

Aastate eest oli Eesti usin kehvadeks aegadeks raha kogumisel küll stabilisatsiooni- ja ei tea millistesse fondidesse veel. Kas need on nüüdseks rahva teadmata viledaks löödud, sest põhimõtteliselt peaks praegusel ajal just sellistest fondidest abi olema.

Õpetajad ei ole lootust jätnud ja nagu kinnitasid eilehommikused uudised, üritavad pedagoogide esindajad leppida kokku uut kohtumist peaministriga, et Kallase-kaljut kõigutada. Siinkohal saaks peaminister öelda: lugege mu huultelt, raha ei ole!

Neljapäevase valitsuse istungi järel pidi oma otsuse ütlema riiklik lepitaja Meelis Virkebau, kes võttis veel lisaaega. Esmaspäevaks võiks lepitaja anda haridustöötajate ametiühingule vabad käed hakata ette valmistama üleriiklikku streiki.

Lausa pidurina mõjub õpetajate palgatülis Eesti linnade ja valdade liidu suutmatus otsustada, kas olla palgaläbirääkimiste protsessis osapool või mitte. Selge, et 79 omavalitsust on haridusasjades erinevatel seisukohtadel, aga niimoodi pidurit panna….. häbi, häbi.

Meenutada, et hea haridus on meie riigi arengu alus – nüüd hakkab endal häbi…