Eesti on nõustunud kahe aasta jooksul vastu võtma ligi 170 pagulast, kes on Euroopasse saabunud peamiselt vaestest Aafrika riikidest nagu Eritrea, Somaalia, Nigeeria ja Gambia. Kui seni on pagulaste vastuvõtmine olnud Euroopas rikaste riikide luksus, siis nüüd on hakatud pagulasi peale suruma vaesematele riikidele nagu Eesti. Pagulaste vastuvõtmisel langeb surve omavalitsustele ja pole ime, et Eesti, eriti aga Võrumaa omavalitsused, pole pagulaste vastuvõtmiseks veel valmis.

See, mis omavalitsusjuhte murelikuks teeb, on eelkõige elu- ja töökohtade puudumine. Pealtnäha on kõik lihtne: tulevad inimesed ja küll me nendega hakkama saame. Aga kui asjasse süveneda, siis on tegemist Eesti jaoks väga võõrast kultuurikeskkonnast pärit inimestega, kel puuduvad siin elamiseks ja olemiseks vajalikud keeleoskus ning haridus. Teiste riikide ja ka Eesti enda kogemus Nõukogude Liidust saabunud immigrantidega näitab, et inimeste kultuuriline ühiskonda sulandamine on väga pikaajaline ja kulukas ettevõtmine. Praeguses olukorras, kus Eesti elanikel on probleeme siin hakkamasaamisega, oleks kohatu hakata suuri summasid võõraste inimeste peale kulutama. Nagu ütles Misso vallavanem Lembit Sikk: 150 põgeniku asemel tuleks pöörata tähelepanu neile 50 000 eestlasele, kes on Eestist lahkunud. Lahkumise põhjuseks on toodud töökohtade puudus Eestis. Kui Eestis ei jätku tööd siinsetele inimestele, siis kuidas leitakse töö neile põgenikele, kel puuduvad vajalik keeleoskus ja haridus?

Põgenike puhul räägib Eesti kasuks asjaolu, et siia enamasti ei jääda. Kõik need, kes on Võrumaal Eesti–Vene piiri ebaseaduslikult ületanud, on plaaninud siit kohe kiiresti lahkuda. Kui Eestist lahkuvad massiliselt oma inimesed, mis siis rääkida põgenikest, kel pole siin elamiseks mingeid eeldusi. Kuluaarides räägitakse, et see ongi Eesti valitsuse kaval plaan: võtta raha vastu, hoida pagulasi paar aastat siin ja siis lasta neil lahkuda. Aga kas sellist silmakirjalikku asja on üldse vaja?{fcomment}

Praegune maaelu meenutab teatrimaski, kus üks silm naerab ja teine nutab. Ühelt poolt läheb viljakasvatajatel – näiteks rukkikasvatajad – väga hästi, teiselt poolt aga on piimatootjate ja seakasvatajate elu muutunud Eestis põrguks.

Tänavust talupidajate konkurssi iseloomustades ütles talupidajate keskliidu juht Kaul Nurm, et talud on praegusele kriisile paremini vastu pidanud, sest nad on paindlikumad, tegelevad mitme asjaga ning on pere-ettevõtted, mistõttu püssi niisama lihtsalt põõsasse ei visata. Kui Eesti põllumajanduses toimub ühelt poolt spetsialiseerumine mingile kindlale nišile, siis peavad kriisiolukorras paremini vastu need, kes on oma tegevust hajutanud.

Võrumaa on talude poolest väga rikas, siin on tegutsevaid talusid rohkem kui mujal Eestis. Näiteks Kesk-Eestis on põllumajanduslik tootmine läinud suurte ettevõtete kätte. Üks näide: Järvamaal asuv Eesti üks suuremaid põllumajandusfirmasid OÜ Estonia haldab ligi 10 000 hektarit maad, sellest ainuüksi vilja all on ligi 5000 hektarit. Kui Estoniaga peaks midagi juhtuma, siis kohapeal sellele ostjaid ei leidu ning nõnda on see ettevõte kerge saak välismaistele tulijatele.

Näiteks hiinlased on käinud juba Eestis maad noolimas. ELile esitatud andmete järgi on Eestis 1,3 miljonit hektarit põllumaad, sellest kasutuses on 0,9 miljonit hektarit. Ülejäänud 400 000 hektarit on kasutuseta, näiteks võssa kasvanud, ja selle järele tunnevadki huvi hiinlased. Möödunudaastasel kohtumisel Eesti põllumajandusjuhtidega soovisid nad seda maad rentida, kuid neile tehti selgeks, et seda maad on väga raske kasutada. Pärast käisid hiinlased veel Poolas ja Ukrainas ning mõne aja pärast tuli uudis, et Hiina rentis Ukrainas 50 aastaks ligi kolm miljonit hektarit põllumaad. Hiinas nimelt on jätkuvalt probleeme oma rahva toitmisega ja riik näeb selle nimel vaeva. Nii on Hiina omale loonud isegi võimalused piima ja piimatoodete tootmiseks, mistõttu ei osteta Euroopast nii palju piima, kui esiotsa loodeti.