ARVAMUS

Inimesi on võimalik haiguste leviku piiramiseks kontrolli all hoida, loomi mitte, näitab sigade Aafrika katku kiire levik Eestis ja Lätis. Kui möödunud aastal registreeriti meil ja naaberriigis Lätis üksikud seakatkujuhtumid ning Eesti farmidesse katk ei jõudnud, siis tänavu on katku levik siin ja Lätis massiline.

Seda, miks Eestis nakatuvad kodusead rohkem kui Lätis, võib põhjendada loomsete jäätmete nigelama töötlemisega. Näiteks süüdistab üks Järvamaa talupidaja just loomsete jäätmete töötlemise firmat, ASi Vireen haiguse levitamises. Varem on ajakirjanduses kirjeldatud juhtumeid, kus jäätmekäitlusfirmade autodest niriseb hukkunud sigadelt pärit vedelikku.

Talupidajate nurinal on kahtlemata tõsi taga. Kui mullu soetati maksumaksja paarisaja tuhande euro eest spetsiaalne tuhastusauto selleks, et haiguskoldes kohapeal sigade korjuseid hävitada, siis nüüd seda kallist aparaati millegipärast ei kasutata. Põhjuseks tuuakse raha kokkuhoid. Sellest võib välja lugeda ainult üht: Eesti on nii vaene, et ei jaksa haiguse levikule piiri panna. Jääb üle ainult küsida, et kuhu on läinud see kaks ja pool miljonit eurot, mille Euroopa Komisjon eraldas katku leviku piiramiseks. Loodetavasti mitte mõne korrumpeerunud ametniku taskusse.

Võrumaa Luutsniku farmi peremees Janek Trumm tunnistas samuti, et haigus puhkes pärast seda, kui farmi külastas ASi Vireen auto. Olgu lisatud, et Vireen on riigiettevõte, mis allub endisele põllumajandus-, uue nimega maaeluministeeriumile. Kui riigiettevõte kannab katku laiali, tõstatub paratamatult kahtlus, kas riigi huvi pole antud olukorras seakasvatus Eestis päris välja suretada või mängida see suurte, Ekseko-taoliste hiidfarmide kätte. Haiguse levikus võib süüdistada nii kärbseid, linde kui ka loomi, aga kui selgub tõsiasi, et riigiasutused ja nendega seotud ametnikud, see on siis inimesed, katku laiali kannavad, siis näitab see, et inimesed on hullemad loomad kui loomad ise. Katku levik on inimloomades kinni.

Võrumaalt pärit sportlaste erakordne edu USAs Los Angeleses äsja lõppenud eriolümpiamängudel annab taas põhjust pöörata tähelepanu erivajadustega inimestele. Nagu selgub, vähemalt Maarja küla näitel, pole asi üldse nii hull nagu on kirjeldatud ETV Puutepunkti saadetes.

Nii nagu elus ikka, on iga asja kohta nii positiivseid kui ka negatiivseid näiteid. Erivajaduste puhul on olnud tavaks keskenduda negatiivsele, mistõttu on varju jäänud positiivne. Näiteks see, kuidas Taevaskoja ligidal asuvas Maarja külas on suudetud luua intellektipuudega inimestele võimalikult head tingimused. Tegemist pole suletud küla, vaid pigem elurajooniga, kus kõrvuti eriliste inimeste ehk elanikega tegutsevad päris tavalised inimesed, ehk nagu nad ise end kutsuvad – kaaselanikud. Seejuures on kaaselanikke isegi rohkem kui päriselanikke ja koos moodustavad nad ühtse pere. Aeg kulgeb Maarja külas kaks korda aeglasemalt kui mujal – see on hea koht vabatahtlikuna tegutsemiseks neile, kellele tundub, et elu on liiga kiire. Vabatahtlikke on Maarja külas isegi välismaalt, näiteks Saksamaalt, ning mis huvitav, välismaalased õpivad külas elades aastaga ära eesti keele.

Maarja küla tundub tavalise elukeskkonna kõrval nagu paradiis – pole siis ime, et sealsed elanikud näitavad häid tulemusi muu hulgas olümpiamängudel. Võrumaale Lasva valda Nõnova külla tahab siinne Meiela toetuskeskus rajada samasugust elukeskkonda. Võrreldes Maarja külaga on Nõnoval kahtlemata raskem, sest Maarja küla oli esimene omataoline Eestis, millele jagati lahkelt annetusi nii Eestist kui välismaalt. Praegu on olud sootuks teised, Eesti elab läbi viimase sajandi suurimat kriisi ning Euroopa Liidus puhuvad erivajadustega inimeste osas sootuks uued tuuled, mis soosivad erivajadustega inimeste toomist teiste inimeste keskele, näiteks Võru linna.

Eriolümpiamängud aitavad intellektipuudega inimestele tõmmata tähelepanu. USAs oli ürituse patroon presidendiproua, Eestis veel niikaugele pole jõutud, mis näitab, et arenguruumi on.