ELU JA KULTUUR

KÜSIMUS–VASTUS • Eesti ühiskonda šokeeris paari viimase nädala jooksul viis, kuidas valitsev Reformierakond vahetas välja kultuuriajalehe Sirp toimetuse, reaktsioonina Sirbi teravate valitsuskriitiliste artiklite suhtes.

Pärast ühiskonnapoolset teravat hukkamõistu ja kultuuritegelaste teibitud suudega protestiaktsiooni ajalehes Eesti Ekspress teatasid ameti mahapanekust nii kultuuriminister Rein Lang kui ka Sirbi toimetajaks upitatud Kaur Kender. Minister Rein Lang sarjas Riigikogu kõnetoolis ametit maha pannes nii ajakirjanikke kui ka PR-töötajaid, märkides, et ajakirjandus on paindunud suhtekorralduse ehk PRi surve all.

Teema leidis ühiskonnas laia kõlapinna ja jõudis otsaga Riigikokku, seega küsisime Kagu-Eestist valitud Riigikogu liikmetelt nende arvamust Rein Langi esinemise ning laiemalt ajakirjandusvabaduse kohta.

Küsimused olid järgmised: 1. Kultuuriminister Rein Lang tõi oma tagasiastumiskõnes Riigikogus välja mitme niinimetatud kaabakajakirjaniku nimed ja nimetas Eesti probleemide ühe põhjusena ajakirjanike ja PR-töötajate valelikku tegevust, selle tõttu ei suuda isegi minister enam oma kohta hoida. Mis teie sellest ministri seisukohast arvate, kas ajakirjandus ja PR-töötajad on valelikud või oma tegevuses liiale läinud? 2. Lang tõi esile, et probleem on ajakirjanduse nõrgenemises ja suhtekorralduse tugevnemises. Ta ütles järgmist: meil, seadusandjatel ja valitsusel, tuleb vaadata peeglisse ja küsida endalt: kas me ikka oleme teinud kõik, et Eestis saaks areneda eetikal ja moraalil põhinev ühiskondlik kommunikatsioon ja vaba ajakirjandus või oleme ise langenud turunduslõksu, kus ideede puudumist püütakse kompenseerida suhtekorralduslike trikkidega, kuni manipulatsioonini välja. Mis teie sellest arvate? Kuidas oleks võimalik tugevdada vaba ajakirjandust?

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Eetikareegleid poliitikutele ja ajakirjanikele ei pea me leiutama hakkama Eestis, vaid need kehtivad juba tuhandeid aastaid. Oluline on neid reegleid järgida. Pole vahet, kas inimene on ajakirjanik või poliitik või peab mõnd muud ametit. Kuna tegutseme kristlike juurtega Euroopas, siis võiksid  kehtida põhimõtted, mis sellele kultuuriruumile omased.

Poliitikute tegevusele annab lõpliku hinnangu valija, ajakirjanike omale lugeja-vaataja. Ja ei maksa alahinnata inimeste võimet heal ja halval vahet teha.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Minul on raske endise kultuuriministri Rein Langi väljaütlemistele hinnangut anda, sest tema on ajakirjandusega elus tunduvalt rohkem kokku puutunud kui mina. Kuigi tuleb tunnistada, et meediaturul on seoses lehtede omanike vahetusega toimunud teatud muudatused ja Reformierakond ei ole enam selline pailaps, nagu ta oli seni.

Minu jaoks on ajakirjanik partner, kes vahendab seda, mida mina poliitikuna teen või milliseid seisukohti mina esindan. Samas mina ei saa kuidagi neid sundida kirjutama seda, mida mina soovin. Olen elus korduvalt pettunud nendes lugudes, kus mind on mainitud, aga mis teha, sest nemad teevad oma tööd ning mina oma tööd. Ajakirjanduse süüdistamine ja sildistamine ei ole minu arvates just kõige targem tegu, sest see ei muuda olukorda paremaks. Mina ei ole kunagi olnud suur ajakirjanduse lemmik ja nemad ei ole minu elu kujundanud. Samas ajakirjandus võib mõnest inimesest teha kangelase ja mõne inimese elu ka pikaks ajaks ära rikkuda.

Olen arvamusel, et vaba ajakirjandust jääb järjest vähemaks, sest omanikud on huvitatud kasumist ja nendel on ka väga kindel erakondlik eelistus. Isegi Sirbi puhul on spekuleeritud, et Reformierakond tahtis saada lehte oma kontrolli alla, sest varem oli see leht väga IRLi-meelne.
Loodan, et maakonnalehed, mis ei kuulu suurtesse kontsernidesse, suudavad sõltumatuse säilitada.

Heimar Lenk (Keskerakond): Eksminister Lang küll lubas, kuid oma kõnes Riigikogu saalis ta konkreetseid ajakirjanikke peale ühe ei nimetanud. Kuigi algul lubas. Eks ta hiljem rahunes ja otsustas teravustest loobuda. Sellegipoolest reklaam töötas ja Rein Langi kõnet vaatas interneti vahendusel ligikaudu 7000 huvilist. Sellest sai ka Riigikogu ülekannete publikurekord. Me võime Langi kõvasti kritiseerida ja eks ta läks ka väga ülbeks, kuid tegemist on targa inimesega, kelle arvamusi on huvitav kuulata. Seepärast ei maksa tema kriitikat PR-tegelaste ja ajakirjanduse suhtes alahinnata. Olen nõus, et meedia on üks valdkondi, mis oma tegude eest suurt vastutust ei kanna. Tarvitseb sul välja tulla vaid mõne eriarvamusega, mis üldsuse omaga hetkel ei ühti ja sind tehakse kommentaariumides pihuks ja põrmuks. Kiida Venemaad või Savisaart või kritiseeri teravalt kapitalismi ning võid kindel olla, et saad meedias vaenlase märgi kaela. Oleks Võrumaa julge mees Elmar Hoop noorem tegevpoliitik ja julgenuks oma arvamuse, et Venemaa pole Eestit okupeerinud, välja öelda näiteks Postimehes, oleks meedia tema karjäärile kohe kriipsu peale tõmmanud. Lugesin artiklit temast suure huviga ja hindan väga mehe iseseisvat mõtlemist, kuid meie ühiskond pole veel küps eriarvamusi hindama. Ka ajakirjandus mitte.

2. Kahel moel. Esiteks peaks ajakirjanikud üle saama sisetsensuurist, mis hoiatab neid kirjutamast teemadel, mis ei pruugi enamikule seltskonnast meeldida. Ja teiseks peaks peavoolumeedia juhid loobuma toimetuse meelsuse suunamisest. Hästi on selle kohta öelnud USA telekompanii CBS News endine president Richard Salant: „Meie töö ei ole anda inimestele seda, mida nad tahavad, vaid seda, mida meie otsustame neid vajavat.”

Põhjalikult käsitletakse meedia suunamist selle maailma vägevate poolt hiljuti ka eesti keeles ilmunud raamatus „Bilderbergi grupi tõeline lugu”. Tsiteerin: „Meedia otsustab, millised teemad on riigis olulised. Ta võib vaesuse teema tõstatada või maha matta. Meedia võib hetkega teha ühest mehest rahvuskangelase või luua teisest pildi, et ta on kretiin, veiderdaja, kitsarinnaline või ohtlik paranoik.”

Õnneks on Võrumaa Teatajal jätkunud sirget selga, et Võru linnavalitsuse tegevust kõrvalseisja pilguga hinnata ja vajaduse korral ka teravalt kritiseerida. Olenemata sellest, milline poliitiline jõud parajasti võimu hoiab. Kahjuks pole meie peavoolumeedial jätkunud julgust selgitada välja tõde parvlaeva Estonia hukkumise põhjuste kohta.

Inara Luigas (SDE): Avalikkuse informeerimine on ajakirjanduse peamine eesmärk. Hea ajakirjandus on see, kui probleemid, rõõmud, kaotused, seisukohad tuuakse inimesteni arusaadavas keeles ja objektiivselt. Tänapäeva ajakirjanduses olen märganud teemade poliitilist kallutatust ja käsitlust. Ka on võtnud ajakirjandus tihti kohtuniku rolli. Kindlasti pole see proportsionaalselt enamuses. Kuid on olnud olukordi, kus teades asjade tegelikku sisu, näed või loed ajakirjanduslikku tõlgendust hoopis muudes värvides. Ajakirjandusel on tänapäeval väga suur jõud ja mõju. Kuna infot on väga palju, väga erinevat, on ka ajakirjanikel tihti raske objektiivsete seisukohtadeni jõuda. Ka on teemasid, mis on väga keerukad, lahtiseletamisel meediaruumi nõudvad ja spetsiifilised ning suuri hulki lugema küll ei tõmba, kuid on mõne piirkonna jaoks väga väärtuslikud ja vajalikud. Kuid neid ei avaldata. Isiklikult arvan, et meie ajakirjandusel pole häda midagi. Kui avaliku elu tegelased, nende hulgas poliitikud, varjavad infot, vassivad, petavad või teevad muid vigu, tuleb nendest ka avalikult kirjutada-rääkida. Isegi siis, kui see poliitikutele ei meeldi. Avalik huvi peaks selle juures ajakirjanikke tegevusele kannustama. Kuid avaliku elu tegelastel peab olema alati õigus oma seisukohad välja öelda ja ennast kaitsta, selgitada avalikkusele siis, kui arvatakse, et asi on valelik. Tunnustamist vääriv on, et Eesti ajakirjandusvabaduse indeks on Euroopas kõrge.

Urmas Klaas (Reformierakond): Ajakirjandusel ja ajakirjandusväljaannetel pole praegu kerged ajad. Internetimeedia tungib jõuliselt peale, paberajalehtede loetavus langeb ja toimetused ei tea täpselt, kuidas selles olukorras toime tulla. Kaob vahe ajakirjanduse ja meedia vahel. Mina usun hariduse jõusse ja arvan, et mida parema hariduse ja kõrgema eetikaga on ajakirjanikud, seda parem. Mida haritumad on ajakirjanikud, seda professionaalsemad nad on ja ka vabamad ning oskavad ära tunda suunatud suhtekorraldust.

Rein Randver (SDE): Ajakirjandus on ühiskonna lahutamatu osa, tegeldes info kogumise ja edastamisega inimestele. Minu pikaajaline koostöö ajakirjanikega on siiani olnud meeldiv. Need on inimestega kohtumised valimisringkonnas, minu sõnumite loomine ja edastamine meediale. Üks osa on ka koostöö Võrumaa Teatajaga.

Arvan, et enamik ajakirjanikke lähtub oma töös eetikakoodeksist. Siin on vaja kindlasti järgida põhimõtet, et ajakirjandusvabadus ja -vastutus käivad käsikäes.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): 1. See oleks küsimus Langile, ja kui ta nii arvab, siis on tal selleks ka õigus. Me kõik oleme ekslikud ja eksida võivad nii ajakirjanikud, PR-töötajad, poliitikud kui ka paljud teised. Oluline, kas me teeme seda nimelt või teadmatusest, viimasel juhul tuleb alati vabandada ja asjad selgeks rääkida.

Kindlasti esineb liialdusi, ajakirjandus pidi ju nii-öelda müüma, tõde ei pidanudki huvitama. Kahju muidugi.

2. Olen kindlasti vaba, eetilise, professionaalse ajakirjanduse toetaja. Muutumine peab algama ajakirjanikest endist, kui sellist muutust muidugi vajatakse. Õnneks on lugejad ka piisavalt targaks saanud ja kõike meediast saadud infot ei võeta puhta tõena.

Ülo Tulik (IRL): 1. Ei ole. 2. Ajakirjandus peab tuginema Eesti ajakirjanduseetika koodeksile, millega on võimalik tutvuda www.eall.ee/eetikakoodeks.html.

Kalvi Kõva (SDE): 1. Sellest on juba 25 aastat mööda läinud, kui lehtedes, raadios ja televisioonis ilmusid vaid need lood, mida partei ja valitsuse juhid seal näha soovisid. Enam ei tohi inimesi valitsuse kritiseerimise eest töölt lahti lasta, vaimuhaiglasse sulgeda või vangi panna.
Peame kaasa tundma neile Nõukogude totalitarismi produktidele, kes näevad valitsuse kriitikas vandenõud, infosõda või riigipöördekatset. Ei ole tarvis peeglit sõimata, kui omal sihverplaat vildakas.

2. Langi märkus ideede puuduse kompenseerimisest suhtekorralduslike trikkide ja manipulatsioonidega on asjakohane, ent see puudutab minu hinnangul eeskätt mõne erakonna tegevust. Kui meil õnnestuks muuta valimised reklaamiagentuuride omavahelisest jõukatsumisest võistluseks parima lahenduse eest, väheneks ka hilisem pettumus. Praegu naerdaks jutt, et möödume rikkuses peagi Soomest, lihtsalt välja. Mõned aastad tagasi õnnestus sellise muinaslooga koguda mandaat riigivalitsemiseks.

Priit Sibul (IRL): Ei vastanud.
Valdo Randpere (Reformierakond): Ei vastanud.