ELU JA KULTUUR

Alustuseks kõigile head uut aastat! Head uut aastat Võrumaa inimestele, head uut aastat tervele meie armsale Võrumaale!

Aastad sõuavad meist mööda nagu väikesed paadid kiire vooluga jõel. Tihti pole aega muuks, kui mõelda, et jälle on uus aasta. Eelmine aasta oli iseäralik, mõnede inimeste jaoks tähendas see heaolu ja palga kasvu, paljude jaoks seda, et miski ei muutunud. Mõnel läks ka halvemaks, kuid loodan südamest, et neile toob äsja alanud aasta mõne toreda uudise ja ka nemad ei pea liiga pikalt ootama elu paremaks minemist.

Uus aasta on alanud, aastaarv on 2013. Ilmselt ei oska mitte keegi päris täpselt öelda, mida see aasta toob. Kindel on see, et igasugused tõenäosused kehtivad ka uuel aastal. On tõenäoline, et inimesed, kes hommikul ärkavad ja tööle lähevad, saadavad ka midagi positiivset korda. On tõenäoline, et lapsed, kes lähevad kooli, saavad sealt ka midagi teada ja vaatavad meid ümbritsevat maailma õhtul teistsuguse pilguga. Selle kõrval on tõenäoline, et inimesed, kes tööd ei tee, ei saa ka mingit tulemust. Need, kes istuvad käed rüpes, ei saagi mingeid vilju noppida, sest pimedale ja magavale kassile jookseb hiir suhu ainult muinasjutus või naljaloos.

Olen varasematel aastatel muretsenud ehk ülearugi palju sellepärast, mis saab Võrumaast, mis saab Kagu-Eestist, kuidas rahvaarv kahaneb ja häid töökohti leidub ainult Soomes. Aeg on andnud arutust ka mulle. Olen tõdenud, et lõpuks on tähtis see, mida suudetakse tegelikult ära teha, mitte see, kui mitu ämbritäit pisaraid jaksatakse valada. Palju mõistlikum on otsida võimalusi tegutseda sellelt pinnalt, millel me seisame, opereerida nende suurustega, mis meil on olemas. Õhulossi ehitamine võib olla suur nauding, kuid sinna elamaminek oleks pururumalus.

Meie president on öelnud, et ühiskonna areng ei ole spordi- ega lauluvõistlus. Ta arvab, et meie edu mõõdupuuks on inimeste rahulolu ja usk tulevikku. Rahulolu, mis väljendub meie riigi tõsiseltvõetavuses ja usaldusväärsuses. Üldises teadmises, et Eesti on elamiseks üks ütlemata meeldiv ja kütkestav paik. Olen nõus tema mõttega, kuid pole nõus tema hoiakuga selle oaasi kujunemise asjaolude suhtes. Me ei tohi olla kõrvaltvaatajad, me ei tohi rääkida kui kõrvaltvaatajad, me ei tohi päris kindlasti olla tegelikult kõrvaltvaatajad.

Algaval aastal lüüakse Võrus kopp maasse uue politseiteenistuse hoone ehitamiseks. Otsustatud on, et Meegomäe lahingukool ei koli Pärnumaale, vaid leiab endale uue asupaiga J. Kuperjanovi pataljoni territooriumil. Kreutzwaldi gümnaasiumi korrastamisega on juba algust tehtud. Need on pealtnäha lihtsad ja iseenesestmõistetavad asjad, osa meie argielu paremast korraldamisest, kuid ka see, mis tundub iseeneselik, ei ole seda sageli. Võrumaa jaoks soodsate otsuste ja tegude nimel peame me kõik koos pingutama, sest kergelt ei tule kunagi midagi, ainult raha kaob kergesti rahakotist.

Ma ei näe Võrumaal jätkuvalt teist tulevikku, kui olla oma kauni loodusega arukate ning ettevõtlike inimeste elu- ja tegutsemispaik, mis pakub häid võimalusi ennast teostada ning on avatud kõigile, kes seda suudavad hinnata. Selle nägemuse teostumiseks tuleb investeerida nii inimestesse kui ka nende elukeskkonda, et kõigil soovijail oleks hea haridus ja elupaik. Meil on olemas inimesed ja loodus – kaks väärtust, mille eest meil tuleb hoolitseda ning mida kaitsta nii täna kui ka homme.

Väga tõsiselt tuleb mõelda ja rääkida noortest ning nende sidumisest kodupaigaga. Kui nende juured on siin, siis peab seda sidet hoidma, mitte tekitama olukorda, kus noortel pole siin õiget rakendust ja nad peavad minema mujale haridust või tööd otsima. Koos noortega lahkub ka Võrumaa tulevik. Kui suudame selle protsessi murda ja hakata Võrumaa rahvaarvu kas või pisitasa kasvatama, siis on meil jälle lootust. Ent kodupaigast rääkides peame olema siirad. Peame noortele rääkima ka sellest, mis on nende valikud, mida toob endaga see, kui nad oma otsused ühte- või teistpidi teevad. Peame olema ka ausad ja lugupidavad, öeldes neile, et tegelikult on nende saatus nende endi kätes ning nad on oma otsustes vabad. Küsimus on, kas suudame nad panna mõistma, kui väärtuslik on see, millele me oleme traditsioonidega aluse pannud, mõistmine, kes me tegelikult oleme ja mis siin elus tegelikult tähtis on.