VÕRULANE VÄLISMAAL • Mai- ja juunikuu Uus-Meremaal möödusid seljakotiränduritele omaselt kiivisid pakkides. Ärkasime hommikul kell 5 ja jõudsime koju õhtul kell 20. 12tunnised tööpäevad venisid teosammul ning magamisaeg tundus jäävat aina lühemaks ja lühemaks.

Ometi leidsime puuviljade üksluise karpitoppimise kõrval töökohast nii mõndagi lõbustavat.
Pakimajas raha teeniv seltskond oli multikultuurne. Lisaks kohalikele, tutvusime inimestega ka Argentiinast, Jaapanist, Hiinast, Malaisiast, Prantsusmaalt, Lõuna-Koreast, Taimaalt, Indiast, Nepaalist, Indoneesiast, Vanuatult ja Tongalt. Me pidavat olema Te Puke pakimaja esimesed eestlased. Seega tuli enda tutvustamisel lõpmata pikad vestlused maha pidada teemal, kus see imelik maa ikka asub ja kuidas seal elu käib.

Vaieldamatult oli indialaste populatsioon pakimajas arvukaim. Selle rahvuse esindajad on end kogu Uus-Meremaale massiliselt sisse söönud. Kõigepealt tuleb riiki kena paarike ja proovib seal püsida kodakondsuse saamiseni. Seejärel taotletakse luba tuua sisse lapsed ja muud sugulased, kes alustavad tööd tavaliselt tuttavatega samas ettevõttes. Nad imbuvad vaikselt suurfirmadesse, saades seal ülekaalu ja tõrjudes aegamisi kohalikud eemale.Näiteks kutsuti Sandre enne pakimajaelu McDonald’si restorani töövestlusele. Olukord polnud kiita, sest enne teda käis intervjuul kolm India poissi ja pärast teda veel kaks. Üllatusüllatus, ka intervjueerija oli Indiast ja töökoht jäi tol korral saamata. Arvasime, et kui indialasi nii palju palgatakse, peavad nende käed küll usinasti käima.