MÕTISKLUS • Hingedepäev tuletab meile meelde lahkunud omakseid ja ajendab meid midagi nende jaoks tegema. Paljud käivad hingedepäeval surnuaial või lihtsalt süütavad kodus küünla. Igal juhul on see päev mõeldud mälestuste üle mõtlemiseks ja nende mälestamiseks, kes meie seast on surma läbi lahkunud.

Minule seostub tänane päev paljude tähtpäevadega, näiteks vanavanemate päevaga või emadepäevaga. Hingedepäev nende seas omab väga tähtsat kohta. Hingedepäeval tahan käia oma lahkunud esivanemate haual, korrastada nende viimse puhkepaiga okstest ja lehtedest, asetada sinna küünlad ning lugeda seal palvet. Kalmistul käimiseks on see päev ideaalne. Sellest annab tunnistust tuhandete küünalde särast valgeks muutunud kalmistu.

Oleme oma tegemiste ja mõtetega ikka praktilised. Kui palju jääb kalmistupingil istumiseks aega? Teeme kiiruga kõik tööd ära ja lahkume. Teame: ega nemad sealt kuhugi lähe. Ega surnud tohigi elavate elu segada. Nad on toodud kalmuaeda ja seal on neil koht – rahupaik, kus nad ootavad oma ülestõusmise päeva.  

Kirikus nimetatakse meie usuelule olulisi päevi pühadeks. Püha rõhutab Jumala pühadust ja tema armulisust inimeste vastu. Pühad on siis, kui nad vahendavad meile Jumala pühadust. Nii mõnigi riigipühaks kuulutatud kirikupüha ei oma inimeste seas püha nime, vaid seda võetakse kui vaba päeva.

Erinevatele päevadele nime andmine on seotud mõttega eriliselt rõhutada millegi või kellegi tähtsust meie olemisele, kuid ka oma mõtete-tegude koondamisele ja korrastamisele seoses päeva nimetusega. Hingedepäev juhatab meid mõtlema hinge olemasolule. Mis on hing? Selle all võib mõista üldse inimese elu. See, kes hingab, elab. Järelikult – kui inimene lahkub, lahkub ka hing.

Mis saab hingest pärast surma? Rahvausundi uurija Oskar Loorits ütleb, et inimese hing võib esineda mitmel erineval kujul. Hinge olemuses ei jõuta üldse selgusele: „Kolm asja on inimeses: liha, vaim ja hing; surres hing elab edasi, aga liha saab mullaks; kuhu vaim saab, seda ma küll ei tea.” (O. Loorits „Eesti rahva-usundi maailmavaade”, 1948).  

On tähtpäevi, mille ajalugu on väga pikk, ja tähtpäevi, mida tähistatakse alles mõned viimased aastad. Ka hingedepäeva kohta võib öelda, et see on uus, kuid siiski on see vahepeal unustatud  vana – hingedeaeg. Vanades katolikuaegsetes kirikukalendrites nimetatakse seda päeva ka kõigi usus lahkunute päevaks. Ka Eesti rahvausundis on olemas hingedeaeg, millele kirik on tahtnud anda uut sisu. Selles pole midagi halba, sest sisu tõlgendamine erinevalt ei muuda seda olematuks, vaid rikastab.

Uues Testamendis rõhutatakse, et inimene on tervik: hing, vaim ja ihu. Nende kolme eest võrdselt hoolt kandes võib inimene kasvada harmooniliselt tervikuna.  

Millest kõnelevad ristid kalmistutel? Vaadates kalmistul hauaristi antakse sellele erinev tähendus. Enne meie ajaarvamist löödi risti kurjategijad ja teisitimõtlejad. Ristilöömisega hirmutati ja hukati inimesi. Pärast Jeesuse Kristuse ristisurma on aga ristil täiesti uus tähendus. See on lunastuse ja elu sümbol. Rist on võidumärk, mis kõneleb elu võidust surma üle. Matustel loeb vaimulik pühakirjast sõnu, mis nagu pilkavad surma: „Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel? Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jee-suse Kristuse läbi!” (1Kr 15:54–55)  

Kaelaristil on sageli talismani tähendus. Kristlaste jaoks tähendab rist lunastust ja lootust igaveseks eluks. Apostel Paulus on väljendanud laiemat mõtet oma esimeses kirjas korintlastele sõnadega: „Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. Ent neile, kes on kutsutud, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus.” (1Ko.18,24)

Hoolitsege oma hinge eest! Hing mõtleb kõigele, mis teda rõõmustab ja mis talle muret teeb. Ka ühe hinge mure võib olla teisele rõõm. Hingedepäeval olgu rahu elavatel ja surnutel!