Aastanumbri vahetumisega täitub Eestis üks piinlik tähtpäev. Nimelt möödub 1. jaanuaril kümme aastat sellest, kui viimati tõusis esimese lapse toetus. Teise lapse puhul jääb viimane tõus lausa 12 aasta taha. Kuna 19 euro suurune toetus on praeguste hindade juures pea olematuks kahanenud, on sotsiaaldemokraadid teinud järjepidevalt ettepaneku kolmekordistada toetusraha, mida riik maksab pere esimesele ja teisele lapsele. Samasuguse järjekindlusega on Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikud meie pakutud seadusemuudatusi tagasi lükanud.

Valitsus pole seni soovinud leida võimalusi lastetoetuse tõstmiseks ega ole vaevunud ka tunnistama, et lastega pered vajavad riigilt märksa tõhusamat tuge. Seda vaatamata sellele, et kümne aastaga on jõudsalt kasvanud riigieelarve ja hinnad teinud meeletu hüppe.

Eestis on olnud üks Euroopa Liidu kiiremaid inflatsioone, milles põhirolli on mänginud toidukorvi ja kütuste kallinemine. Kui võrrelda lastetoetuse ostujõudu toiduainete suhtes aastal 2004 ja praegu, siis võime täheldada, et praegu saab sama raha eest poes 40 protsenti vähem. Teisisõnu võrdub toonane 19eurone toetus praegu reaalselt vaid pelgalt 12 euroga. Ent näiteks piimapaki ja leivapätsi hind on kümnendiga kallinenud pea kaks korda. Samal perioodil on aga eelarve maht kosunud üle kahe ja poole korra, mis näitab, et poliitilise tahte olemasolu korral oleks võimalik lõpuks lastetoetusi kergitada.

Teema laia ühiskondlikku kandepinda tajudes töötas Reformierakond läinud aastal välja niinimetatud „vajaduspõhise lapsetoetuse”, kus toetuse saamiseks on inimestel vaja regulaarselt tõendada oma toimetulematust, misjärel laekub lapsevanema pangaarvele täiendavalt üheksa ja pool eurot kuus. Kui enne uue toetusliigi rakendumist reklaamiti, et abi saab 30 000 peret, siis tegelikkuses jõuavad need „vajaduspõhised” napid eurod vaid kümnendikuni kavandatud peredest. Sisuliselt võib loojate poolt suurejooneliselt „reformiks” ülendatud muudatused läbikukkunuks lugeda.  

Kuigi peaminister on võrrelnud universaalset lastetoetust raha lennukilt külvamisega, järgivad need Euroopa riigid, keda meile meeldib eeskujuks seada, just seda lähenemist. Erandiks on vaid mõned Lõuna-Euroopa maad ja osad endise idabloki riigid. Lastetoetus ei ole mitte üks toimetulekutoetuse liikidest, vaid peretoetus, mis peaks katma täiendavaid kulusid, mis lapse üleskasvatamisega paratamatult kaasnevad. Teisisõnu – kui on kaks võrdse sissetulekuga perekonda, milles ühes kasvab kaks last ja teises mitte, siis mõistagi on esimese pere igakuised väljaminekud suuremad kui teisel. Seega tundub igati mõistlik, et maksude näol panustavad pered võrdselt ja lastega pere saab sellest teatud osa tagasi.

Tulevaste maksumaksjatena hakkavad ju praegused lapsed üleval pidama nii oma vanemaid kui ka neid, kes lapsi ei kasvatanud. Seega pole universaalne lastetoetus rahanduslikus mõttes riigi raha raiskamine, vaid mõistlik ümberjagamine, et suurendada nende sissetulekuid, kes tulevasi elu edendajaid kasvatavad.

Kümme aastat on pikk aeg – 2004. aastal sündinud lapsed õpivad juba kolmandas või neljandas klassis. Et juhtida tähelepanu nii häbiväärse juubeli saabumisele, esitas meie saadikurühm tuleva riigieelarve eelnõule üle 300 muudatusettepaneku, mille hääletamine võib kesta mitu ööpäeva.

Kuigi sotsiaaldemokraadid on pidanud lastetoetuste kolmekordistamise debatti juba aastaid, loodame, et eesootav kurb tähtpäev paneb ka praegust valitsuskoalitsiooni põhjalikumalt antud teema üle järele mõtlema. Hommik pidi õhtust targem olema, loodetavasti kehtib see ka ööistungi puhul.