ELU JA KULTUUR

VABATAHTLIKUD • Läinud aastal tegime juttu Võrumaa erinevates piirkondades korda valvavatest tublidest politseinikest. Ent nende kõrval annavad politseitöösse panuse ka tragid ja entusiastlikud abipolitseinikud, kes teevad seda oma vabal ajal ja täiesti tasuta. Neist täna juttu teemegi.

Kohtun kolme Võrumaal tegutseva abipolitseinikuga Võru politseimaja puhketoas, kuhu abipolitseinike tööd koordineeriv Varbo Maandi on neid ajakirjanikule intervjuud andma palunud. Kõik on mehed vanuses 50+ ja kõigil paistab jällenägemise üle suur rõõm olevat. Mehed viskavad omavahel nalja ja meenutavad põnevaid juhtumeid. Nende silmad säravad. Kui ei teaks, et omavahel on kokku saanud kolm abipolitseinikku, siis arvaks, et tegemist on jahi- või kalameeste kokkutulekuga. Olen intrigeeritud. Kas abipolitseiniku töö on siis tõepoolest nii huvitav?

Palun meestel end tutvustada. 61aastane Egon Taal, kes elab Parksepas, räägib, et töötab linnavalitsuses majandusspetsialistina ja hakkas politsei- või õigemini miilitsatöös kaasa lööma juba 1974. aastal, kui temast sai ühiskondlik liiklusinspektor. „Ala huvitas, isa oli ka seal,” märgib ta tagasihoidlikult. „1975. aastal hakkasin õpetama lapsi, noori liiklusinspektoreid vanuses 13–15. Õpetasin kuni 1989. aastani. Olin kasvataja noorte liiklusinspektorite divisjonis, käisime tänavatel liiklust reguleerimas. 1989. aastal lõpetasime selle tegevuse ära – siis tuli Eesti Vabariik ja saime abipolitseinikeks.