ELU JA KULTUUR

TEHNIKATEADMISED • Igal praktilisel alal on oma alus- ehk baasteadused, mille algtõdesid tundmata jääme hätta sõltumata sellest, kui täpselt me neid tõdesid sõnastame. Olgu selliseks alaks näiteks peakoka töö, mis seisneb vastutuses retsepti maitsva realiseerimise eest. Hinnatud peakokk peab tundma botaanikat ka siis, kui ta ei tee süüa ainult taime- või mahetoitlastele, sest näiteks kartuli maitset võib mõjutada koht, kust ta on koristatud – kas põllu keskelt või teeservast. Ta peab teadma füsioloogiat, mis on tarvilik toitainete imenduvuse mõistmiseks. Ta vajab küllalt laia ettekujutust keemiast – nii selleks, et kuivatada põldubasid õigesti kui ka selleks, et määrata ära aeg, mis kulub nende leotamiseks. Viimase eesmärk on lühendada aega, mis kulub ubade pehmeks keetmiseks. Teadmisi keemiast on vaja kokal ka selleks, et aurutada vesi ubadest jälle välja. Kokal tuleb asjatundlik olla ka füüsikas, sest muidu läheb tal raskeks leida sobivast materjalist valmistatud pann pannkookide praadimiseks ilma neid kõrvetamata. Lisaks peab ta jagama midagi ka matemaatikast, sest õige peakokk ei osta aineid kunagi üle.

Kui raske on olla insener?

Insenerist oleme harjunud arvama, et ta peab olema tugev umbes kolmes võõrkeeles ning matemaatikas, füüsikas, keemias ja bioloogias. Miks just bioloogias, selle sõna avaras tähenduses? Kui mõelda veepuhastusjaamadele, siis on keemia arusaadav ja see on kõigest üks näide. Bioloogia ei ole keemiast elukaugem, sest näiteks metsakuivendus on bioloogiline protsess. Ometi on füüsikaraamatutes tavaline, et kohe nende algul vabandab autor ainult niinimetatud matemaatilise aparatuuri, s.t valemite ja võrrandite rohkuse pärast, ning tunnistab, kuidas ta on püüdnud toda aparatuuri vähendada – ükskõik siis, kas tõmmates koomale nende arvu või loobudes mõnedel juhtudel tuletuskäigust või eraldades nad spikriks raamatu lõpul. Või ka vastupidi – hoiatades juba ette, et esitatud raamat pole mõeldud kergeks lugemiseks ja see tuleb, pliiats käes, läbi töötada.

Ma ei arva, et insenerialade ebarahuldav külgetõmbavus tuleneb matemaatilise aparatuuri hulgast. Üks põhjusi on see, kui mõnes loetletud aines katkeb õpetamise järjepidevus ja inimlaps ei tea vanemas klassis, milliseid füüsikalisi konstante ta peab teadma peast ja mis see talle üldse annab. Näiteks ümber maja muru niites ei ole kohustuslik teada, kui suur on prootoni seisumass ja on „lihtsalt” mõtlemapanev, et see on neutroni omast väiksem, aga tuppa minnes on ettenägelik teada, kust teda enne eksamit füüsikas otsida. Seevastu on teadmisel, et piirituse kütteväärtus on rohkem kui kaks korda suurem kuiva kasepuidu omast, selge praktiline väärtus, sest keegi ei küta sauna halja kärakaga.

Teiseks põhjuseks on kohapeal valatava mustmetallurgia (mitte segamini ajada haruldaste muldmetallide tootmisega Sillamäel!) puudumine Eesti arvestatavas ekspordis (me veame välja
ainult lubjakivi kui raua sulatamise üht komponenti Karinult Liepajasse). Juba ammu ei tooda me metallimahukaid masinaid niisugusel hulgal nagu inimpõlv tagasi tollases Tallinna Ekskavaatoritehases, on vaid mõned valukojad. Insenere on vaja energeetikas, ehituses, mäenduses, automaatikas, seadistamisel ja mujal, aga kui kujutada laevaehitust protsessina, mis algab lehtterase tootmisest ning lõpeb mehhanismi seadistamisega tasakaalu saavutamiseks tugeva külglainetuse korral, siis insenere, kes valdaksid seda protsessi „üle välja”, meil ei jätku.

Kes on insener?

Järgnevad read on mõeldud inimesele, kes kardab olla insener ja eelistab õppida kantseleirotiks või tänapäevasema nimega valgekraeks. Võiks arvata, et selline rott kardab peamiselt matemaatikat, ent ei – ennekõike kardab ta mittestandardseid lahendusi. Mitte seega näiteks numbrit „null” üldse, vaid rida „null koma null null null null üks”, aga arvutamise lihtsustamiseks lubatakse teda ümardada suuruseni „null”. Insener peab tundma nulli mõlemal kujul – teisiti ei ole näiteks neutriino seisumassi kindlakstegemine mõeldav –, kuid teda ennast ei saa defineerida nulli kaudu. Piltlikum on seda teha rühmas, mille moodustavad insener, konstruktor, mehhaanik ja tehnoloog, võttes kõigi nelja ühisobjektiks köögi-pliidi, mille kolme plaati soojendatakse majapidamisgaasiga ning üht plaati ja küpsetusahju elektriga. Tehnoloogi asi on korraldada, et kogu see värk toimiks ökonoomselt, kaasa arvatud plaatide pinnaga sobituvad pottide ja pannide põhjad. Konstruktor loob värgi enda, sealhulgas torustiku gaasi pealevooluks. Mehhaanik ei ole mitte rasvaplekkide eemaldaja, vaid osalt elektrik, osalt hoopiski seadistaja, kelle üheks ülesandeks on muide ka pliidile köögis õige koha leidmine. Insener on terves ansamblis isik, kes kas tootja- või montaažitehases projekteerib kaheliikmelisele abielupaarile sobiva pliidi arvestusega, et sööjaid võib koguneda kuni kümme ja „arendab” toodet eskiisist kuni katseeksemplarini. Matemaatikat vajavad neist kõige enam tehnoloog (näiteks soojuskadude vähendamiseks) ja insener.

Muidugi ei ole see olnud nõnda mitte aegade algusest peale. Ligemale poole sajandi eest, aastal 1964, nägi hilisema professor Ants Kõverjala (1926) „Masinaõpetuse praktikum keskkooli” ette tutvumist kõigest kahe kodumasina, jalgratta ja õmblusmasinaga, ehkki gaasipliite oli kodudes juba näha ning elektripriimuseid võis olla rohkemgi kui õmblusmasinaid. Nelja rolli tuli aga täita ka õmblusmasina suhtes, kus matemaatikat läheb tarvis riide etteandmisel võimalikult ühtlase kiirusega. Ega viimast küll ei arvutatud; see suurus oli empiiriline. Kuid ongi ühekülgne näha matemaatikas kui inseneriasjanduse ühes aluses ennekõike ennastunustavat arvutamist. Matemaatika on abinõu mingi praktilise ülesande täpseks lahendamiseks. Eriti juhtudel, kus esmalt tuleb konstrueerida mudel selle ülesande sisu kohta. Ülesanne ise võib olla suhteliselt lihtne, näiteks: millal on keevisliide põhjendatum kui neetliide?

8. detsembril 2012, Tähtvere mõisas