ELU JA KULTUUR

Targem on raskusi ette näha, kui püüda neist mööda vaadata. Just niimoodi peaksime alanud aasta algul käituma. Pead liiva alla peita pole mõtet, sest meie elu lähiajal palju paremaks minna ei saa. Peaminister Andrus Ansip jõudis juba enne aastavahetust ära öelda, et Eesti peab olema valmis majanduskeskkonna negatiivseteks muutusteks. Valitsusjuht pani süü küll Euroopa Liidu ja USA majandusseisakule, kuid Eesti enda majandus pole sugugi paremal järjel.

Kes loeb maailma rikaste esindusajakirja Forbes, mida nüüd ka eesti keeles trükitakse, ehk mäletab, kuidas läinud aasta suvel see väljaanne Eesti arengut ülivõrdes teistele eeskujuks tõi. Lugu tõusis päevakorda pärast Nobeli majanduspreemia laureaadi Paul Krugmani kriitikat Eesti kokkuhoiupoliitika kiitmise kohta. „Tasakaalusta riigieelarvet palju tahad, kriis läheb üha hullemaks, sest kui kõik hakkaks kokku hoidma, kes siis kaupu ostaks ja majandust arendaks,” kirjutas Krugman USA suurlehtedes. President Ilves vihastus selle peale hirmsasti ja kukkus Twitteris Krugmani hurjutama. Enne aastavahetust aga olukord muutus. Seesama  Forbes avaldas blogis majandusmehe Mark Adomanise artikli, milles mees toetab Krugmani ja ütleb sarkastiliselt, et Eesti pole mingi musternäide. Eesti valitsuse eesmärgiks on vaid eelarve tasakaal ja väike võlakoorem, kuid selle nimel on ohverdatud rahva elatustase, kirjutab Adomanis. Sisuliselt ütlevad maailma juhtivad majandusmehed lõpuks välja sama tõe, millest meie poliitiline opositsioon keskerakondlaste ja sotsiaaldemokraatide näol ammu räägib.

Tõepoolest, meie paari-kümneprotsendine kukkumine kriisiaastail oli üks suuremaid maailmas. Eesti kriisi põhjust ei saagi maailma omaga otseselt siduda, sest ta puhkes 2008. aasta suvel, seega pool aastat varem, kui lahvatas USA suurpanga Lehman Brothersi pankrott, mida peetakse maailma majanduskriisi põhjustajaks. „Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada,” püüdis Ansip ülioptimistlike kõnedega asjast mööda vaadata, kuid õige pea tuli tal koos rahandusminister Jürgen Ligiga majanduskrahhi tunnistada.  

Nagu nüüd teame, asus nende kahe mehe valitsus olukorda päästma rahva arvelt. Enamik palkasid langetati kuni 20 protsendi võrra, üle 100 000 inimese lasti töölt lahti, pensionitõus ja pensioni teise samba sissemaksed peatati, kaudsete maksudega tõsteti toasooja ja autokütuse hinnad lakke. Kõrgest bensiinihinnast moodustavad praegu juba üle poole riigi maksud!

Alanud aasta elukalliduse kasvu mootoriks kujuneb ülikallis elekter. Räägiti küll avatud turust, kuid osavate reklaamidega meelitati lõviosa tarbijaid tagasi Eesti Energia fikseeritud hinnaga pakettide rüppe. Kuigi Riigikogu opositsioon kurnavate ööistungitega püüdis saavutada elektriaktsiisi vähendamist kas või vähem kindlustatud elanikkonna jaoks, jäi see hüüdja hääleks kõrbes. Riik võtab taas täiega kaudseid makse. Eesti elektriaktsiis on praegu eratarbijaile neli ja pool protsenti kõrgem, kui eurodokumendid seda nõuavad. Vähesed teavad, et kaudsete maksude suuruselt on Eesti üleüldse Euroopa Liidu juhtivaid riike. Meie valitsusel polegi vaja välisvõlga vormistada, sest juhid võtavad selle raha omaenda rahva taskust ja ilma igasuguste protsentideta.

Sel aastal sama majandusmudel jätkub ja lootust kergemale elule suurt pole. Tööandjate keskliit on juba viibutanud näppu, et suuremat palgatõusu ärgem oodakem! See pidurdavat majanduse arengut. Küll on aga oodata hinnaralli jätkumist toidule, küttele ja tarbekaupadele. Oleme praeguseni kõige kiirema hinnatõusuga riik Euroopa Liidus. Meie palgad aga on Euroopa Liidu väikseimad ja pensionid sama liidu viletsaimad.

Kus oleks siis väljapääs? Kindlasti tööstuse kiirtempos arendamises! Kindlasti soodsa ettevõtluskliima loomises kogu riigis, kuid eriti just Lõuna-Eesti regioonis! Siinkandis oleks tarvis kohe välja arendada aktiivne piiriülene koostöö Venemaaga. Ent ühegi nimetatud võimaliku väljapääsuga pole riik tegelnud. Milleks tegeldagi, kui kõrgete kaudsete maksudega saab niigi rahva raha nobedasti riigieelarvesse kanda …