Rahuaeg, sa mu istumisinstrument.
Ei tea mitmes aasta, ikka tuleb nentida, et inimesed ei lähe vastu jõulu ja uut aastat ehk otseselt kurjaks, aga pahuraks küll. Sellist kõrvuni õnnes säravat lõusta kohtab ikka harva, või on see kinni makstud, või kuulub kellelegi, kel kiiver peas oli, kui tellis tuli – siiamaani käib ja naeratab.
Paljudel oleks justkui kogu aeg kõht kinni – tõenäoliselt ongi – ja nii hea oma pahuruses süüdistada kõiki ja kõike, selle asemel, et süüvida oma pattude ritta ja leida sealt nii õgardlus kui ka teine rahvuspahe.
Küll on ostuhullus, libausklik silmakiri, meie olud, Euroopa Liit, ja telekast ei tule midagi. Mille eest nad seal palka saavad, vanade nüride jõulufilmide näitamise eest, ah? Ajal, mil pagulased ukse taga, rahvas hääletab jalgadega, hinnad muudkui tõusevad. Ah, jah, selle viimase võiks kohe natuke ümber lükata, eelviimase kroonijõulu aegu maksid seajalad 50 krooni tükk (üks jalg, mitte koot, jalg) ja ikka polnud leida. Seekord on süldimaterjaliga nagu paremini läinud.
Mis veel?
Peaminister on loll niikuinii. Ilmetu tolvan.
Ja president üks igavene liiderlik tüüp. Vahi, mis, sindrinahk – tänan Vahur Kersnat väljendi eest – välja mõtles, alles sai lahutatud, juba jookseb Läti seeliku sabas ja heitis sellega abielusse. Poolsalaja, nagu usaldusväärsed ja tundmatuks jääda soovivad nii hästi teavad.
Hüüdkem üksmeelne ptüi ja häbenegem nüüd presidenti vastu, tema ju häbeneb meid kogu aeg. Nüüd hakkas Lätit armastama, sa tagapale küll, aga paljukannatanud Eesti meelest pühitud.
Uhh, sihuke vihastamine ja jaur võib lõpuks meeldima hakata. Rikub mingi näärme veel ära, mis hakkab eiteamis nõret tootma, ja kui seda ei saa, on kehva olla. Millest saab jagu vaid uue vihastamisega, siis on hea olla. Muide, see pidavat tõsigi olema, et igasugu kisakõrid on nagu narkarid, räuklevad algul, et mõnus oleks, hiljem, kui kere nõrega harjunud, et paha ei hakkaks.
Üle võlli on see THI kallal võtmine läinud, antagu andeks. Mis siis nii väga juhtunud on. No lahutas ametiajal, jah, ei ole justkui päris sünnis. Samas, ise me tahame kogu aeg väita, et president pole isegi primus inter pares, vaid samasugune kodanik nagu me kõik. Vähe paremini tarbeesemete ja finantsidega varustatud, mõistagi.
Keskmine lihtrahvas kipub samasugune kõva lahutaja olevat. Ei julge järele vaadatagi, kui püsiv niinimetatud kodanlik abielu ülepea on. Kuid vana segase järeldajana, ega ehk ilmaaegu muudetud perekonnaseadust nii, et ei ole vaja enam ühisvara kümme aastat jagada, kohtutreppi kulutada, pane ostutšekk letti – sinu oma, kadugu see madu/siga oma nõudmistega kümne tuule poole.
Või vaadake seda peaministrit, kes pole siiani suutnud oma Luisat tanu alla saada. Kumb on siin see kurja juur … mis eeskuju … kellelegi paarike ikka eeskujuks olla võib.
Pealegi, homoabielu seadusega kaotab kodanlik abielu ju üldse igasuguse püsivuse, pühaduse maine. Mistõttu on märkimisväärne, et THI paariheiduga seoses on tarvitatud sõna laulatus. Hee … kas mees, kes häbenes kõiki homoabielu vastaseid, sööb nüüd oma sõnu. Läheb tagurlikult kirikumehe manu. Unustades kõik nüüdisaegsed euroopalikud väärtused, eks. Tea, Läti naised pidid kanged olema, Ieva ehk selgitas poisile mõningaid põhimõtteid? Vahva ju oleks. Väike kisa tõuseb ehk progressiivse intelligentsi ridadest, vast koguvad allkirjugi, et maha, reetmine.
Et päris pulaks keerata: kui senine ikkagi patuse tigetsemisena paistnud – antagu andeks, kui jaksatakse – võib-olla on THI-l lihtsalt plaan. Tundmata Läti kodakondsusseadust, ehk kavatseb võtta abielu kaudu Läti kodakondsuse, ja kuna amet käpas, Läti presidendiks hakata? Läti president erinevalt näiteks USA omast ei pea olema kindlasti Lätis sündinud, ehkki, kaesi perrä, kõk senidse omma.
Aitab, et on Läti kodanik, ilma topeltita. Miks ei? Vajalikud s-id kahes nimes on … asi see andekal inimesel läti keel 2019. aastaks ära õppida. Meie mees Riias või sinnapoole. Üks aseminister, Veiko Spolitis, juba meil seal töötab.
Ja siis räägime uuesti, kas on Heinaste või Ainaži, Lemsalu või Limbaži, Võnnu või Cesis. Teised pidagu sõdu, sina, õnnelik Eesti Vabariik, abiellu! Bella gerant alii, tu felix Esthonia, nube!
Ärge nüüd väga tõsiselt võtke, oli tuju siputada, lootes, et ehk on kellelgi naljakas kogu pahura aja peale.
Või vähemalt naeruväärne.
