ARVAMUS

Terviseamet teatab, et mõned vallakeskused ei ole perspektiivikad. Ja kui võtta sõna-sõnalt, siis kui arstiabi lõpetada, siis pole haigeid, on surnud. Nii pole varsti Varstus ka inimesi, ja siis pole ka probleemi.

Advendiajal oli terviseametil väga tervislik teada anda, et Varstu oma 20 külaga pole perspektiivikas vald. Ka Mõniste ei ole perspektiivikas. Tsirguliina ka. Tundub, et terviseameti jaoks on riik liiga suur!? Ei saa hakkama!? Millal jõuab järg Mõnisteni? Nii jookseb nimistu laiali ja polegi tarvis riigi äärealadele perearste, pole tarvis inimesi.

Terviseameti tormakus ei andnud inimestele isegi aega uut perearsti valida, sest naabervalla perearst ei paista paljudele varstulastele sobivat. Vanasti öeldi, et hea arst ravib juba sõnadega … Varstu perearstikeskuse vintsklemine ulatub mitme aasta taha. Vald on teinud kõikvõimaliku. Kena maja, kus on apteek, perearstikeskus, lasteaed, mille ees torkab silma väga korralikult pügatud hekk. Kui kaob perearstikeskus, on oht, et kaob ka apteek. Kui maalt kaovad inimesed, siis pole tarvis ka lasteaeda.

Mõniste ei ole mõistlik lahendus, sest Varstu valla küladest ei ole võimalik ilma ümberistumiseta, isegi mitmekordse ümberistumiseta Mõnistesse bussiga sõita. Arsti juurde jõudmine on väga pikk, kodutee samuti. See tõbisele kasuks ei tule, kuid kellelegi on see siiski kasulik. Näiteks pealinnas olevatele ametnikele, kes teavad, et Varstu ja Mõniste on lähestikku nagu Lasva ja Väimela, kuid külad, kus elavad inimesed, on hoopis midagi muud.

Teinegi inimesi häiriv signaal puudutab tervishoidu. Puudutab koguni nii hullusti, et oma ala tippude hinnangul viivat südameravi kümnekonna aasta tagusesse aega, kuid samas toob kaasa suuremad kulud. Ja taas on teemaks, et haigekassa ei arutanud otsust tegijatega läbi.

Jällegi tekib küsimus: kas me sellist Eestit tahtsimegi? Telekanalites jooksevad üleskutsed annetada. Kas mõni minister ka piinlikkust tunneb, miks pole neid asju abivajajaile olemas?

Kui nägin laupäeval naabertrepikojas elavat isa koos lastega metsa kuuse järele minemas, siis olin kindel, et sellele perele jääb see päev ja need jõulud kauaks meelde, sest väheseks jääb neid, kes perega metsa kuuse järele sõidavad. Lihtsalt ei viitsita või on muretsetud kunstkuusk. Metsast üheskoos valitud, toodud ja ehitud kuusk käib kokku tõelise jõulutundega, ning kui siis millalgi jaanipäeva paiku toast mõne okka leiad, meenuvad taas jõulud.

Ehk ongi jõulud see aeg, mil mets on eestlastele kõige lähemal, lausa elutoas väärikal kohal. Iga eestimaalase kohta kasvab meie metsades umbes 4000 vähemalt pooleteisemeetrist puud, millest saaks ehitada tosin ühepereelamut. Iga inimese kohta tuleb ligemale kolme jalgpalliväljaku jagu metsamaad. Kõige metsasem on Hiiumaa.

Puude keskmine vanus on 52 aastat. Mände on meil kõige rohkem, nende keskmine vanus on 72, kuuskedel 57 ja kaskedel 47 aastat. Kuusik kasvab raieküpseks umbes 80–120 aastat (oleneb mulla viljakusest). Metsadest saadud puidust kasutatakse palgina 40, paberipuiduna 40 ja küttepuudena 20 protsenti.

Keskmise ühepereelamu ehituseks tarvis minev puidukogus kasvab Eesti metsades juurde ühe minutiga. Eestis on tagavaraks 7600 kilo metsapuude seemneid, millest jätkub metsaistutamiseks aastateks, kuid loomulikult varutakse igal aastal seemneid juurde. Mets on meie roheline kuld. Metsa- ja puidusektor annab tööd umbes 30 000 eestimaalasele.
Nutiajastu noored on hakanud metsa kartma, vältima …

Puudub kontroll toimuva üle, olukord pole muudetav ühe sõrmepuudutuse abil, nagu puutetundlikud ekraanid seda võimaldavad. Mets elab meist sõltumata, ja see paneb kartma. Toas nina vastu ekraani on palju turvalisem!?

Teine eestlaste püha, mil põhjust metsa puu järele minna, on suvistepüha, mis on liikuv püha, jäädes igal aastal seitsmendale pühapäevale pärast munapüha. Ajaliselt langevad suvisted kokku ristiusu nelipühadega. Üldtuntud suvistete komme on kaskede tuppatoomine, samuti munade värvimine ja kiikumine. Suvistepüha on 15. mail 2016.

Lätlased olevat maailma esimese jõulupuu Riias püsti pannud aastal 1510.