Rahandusministeeriumi haldusalas tegutsevale maksu- ja tolliametile oli Venemaalt kütuseveo piiramise korraldamine suurepärane õppetund, kuidas ei tohi asju korraldada. Seda, et asjad said halvasti korraldatud, on tunnistanud maksu- ja tolliameti juhid ise eesotsas tollikorralduse osakonna juhataja Urmas Koiduga. Vastutust tekkinud segaduse eest kahjuks keegi võtnud ei ole, kuigi arenenud demokraatiaga riikides oleks piiril tekitatud jamad ja tuhandete inimeste asjatu väntsutamine toonud kaasa valitsuse liikme tagasiastumise.

Asi vedas kiiva kohe algul, pärast jaanipäeva, kui maksu- ja tolliamet kehtestas sisuliselt üleöö ning ette teatamata piiril tõhustatud kütusekontrolli autode standardses ehk tavalises kütusepaagis. See, mida isegi muidu karmide Euroopa Liidu direktiivide järgi ei loeta kaubaks ja mida võib enda tarbeks piiramatult sisse tuua, oli Eesti tolliametnike jaoks ühtäkki kaup, mille pealt hakati kasseerima aktsiisimaksu. Kagu-Eesti inimeste jaoks oli keset suve ja tihedamaid reisimisgraafikuid tegemist alatu löögiga allapoole vööd. On arusaadav, et järjekorrad piiril olid kerinud pikaks ning elektrooniline piiriületussüsteem muutunud sellega naljanumbriks, aga iga piiriäärne lapski teab, et suuremad kütuse ülevedajad polnud mitte eestlastest emad-isad, vaid Lätist saabunud reisijad. Lätlased omakorda hakkasid Eesti kaudu massiliselt Venemaale käima pärast seda, kui Läti valitsus piiras kütusepaagis kütuse sissevedu ühele korrale nädalas. Eesti kaudu said autod jätkuvalt käia iga päev.

Eesti kaudu Venemaalt kütust vedavate lätlaste ohjeldamiseks piisanuks mõnest valitsusevahelisest kokkuleppest, ent ju pidasid vastutavad ametnikud seda liiga keerukaks, et oma rahvale noa selga lõid. Maksu nõudmisega kaasnes eestlaste alandamine, naeruvääristamine ja süüdistamine seaduserikkumistes. Seadust, mida rikuti, ei osanud aga anonüümseks jääda soovinud tolliametnikud nimetada. Eestlaste jaoks pole sellist kottimist piiril olnud viimased 20 aastat.