ELU JA KULTUUR

Valdur Raudvassar

MÕTISKLUS ❯ Jõulud on ainsad pühad, mis ei saabu kunagi ootamata. Loodus ise sunnib meid ootele, päev-päevalt, samm-sammult, kalendrit vaatamata. Neid ridu kirjutades on jälle üle hulga aja helge hommik ja märkan, et päike tõuseb nüüd Haavistumäe lõunanõlva tagant ja veereb ka looja lõunakaarel, vaid mõne vaksa kaugusel tõusust. Täna kestab päev ainult kuus tundi ja kümme minutit. Homme ja edaspidi kahaneb ta veelgi lühemaks.

See kõik ei jäta mõju avaldamata inimesele, nii haritud kui ka harimatule, nii hoolsale ametnikule kui ka hooletule tuuletallajale. Võru linnavalitsuse notarina 21 aastat teeninud ja omanäolise luuletajana Eesti kirjanduslukku läinud Jaan Lõo (1872–1939) on oma sügavalt elujaatava loomingu paaris ööpildis jõudnud ootamatult kahtluseni, kas päev enam kunagi koidabki. Sellised kahtlused on varmad tulema sügistalve hämaratel õhtutel, mil päevgi möödus päikest nägemata ja ehavalguse neelab kohe üha kasvav öö.

Aga inimene ootab, nii noor kui ka vana, sest üks lootus on talle juba sünnilt kaasa antud, et ükski öö ei kesta igavesti. Ja need, kel on kannatust lõpuni oodata, saavad näha pimeduse pealetungi peatamist. Sellepärast ootavad inimesed igivanadest aegadest jõule.

Valguse ja pimeduse võitlus jätkub ka peale pööripäeva üsna tasavägiselt. Järgneval päeval tõuseb päike koguni minut hiljem, kell 9.18 – ja nii veel 11 päeva jooksul. Kuid õhtuti tõrjutakse pimedus samm-sammult tagasi – minuti või poole võrra iga päevaga. Vana-aastaõhtuks on päev pikenenud juba kaheksa minutit. Uuel aastal jätkab valgus oma võidukäiku uue hooga, kuni kolme-nelja kuu pärast ka soojus talle järele jõuab ja looduse uuele elule äratab.

Nõnda on see toimunud sajandite, aastatuhandete ja loendamatute inimpõlvede jooksul. Aga ikka on neid, kes valguse võitu veel ei usu, kes teenivad pimeduse võimu viimase võimaluseni.

Kuid vääramatu seaduspärasusega järgneb igale õhtule hommik, igale sügisele järgneb kevad – öö ja talv kestavad vaid neile määratud aja, mil maa puhkab. Samuti järgneb põlvkond põlvkonnale, noorus vanadusele, tehes oma lõputuid ringe igavesest ajast igavesti. Igavene tagasitulek – nii on nimetanud seda filosoof Friedrich Nietzsche (1844–1900), välistades surma. „Üksainus öö puhkust, siis on hommik, ” ütles ka Jaan Lattik. Kõike seda kuulutas juba 2000 aastat tagasi sündinud Jõululaps.

Jõulud on oodatud, rõõmust ja lauludest helisevad pühad aasta karmimal ajal.